nimest, mis tähistab kohaliiki. Nominatiivis. Kui determinant kaotab algse tähenduse, siis muutub ta atribuudiks. See on kõik muu, mis determinant ei ole. Atribuut on eristav osa, determinant paneb nime klassidesse-rühmadesse. Valedeterminant on tavaliselt omastavas käändes. Rahvakeeles determinante dubleeritakse: lähedased nimed pannakse kokku. Kui determinant nimes puudub, siis räägitakse elliptilisest nimest. Ellips e väljajätt. Arvatud, et nimed determinandita on vanad nimed, tänapäeval on asutusnimedel on determinant juurdemõeldav. Loodusnimedes on elliptilisust vähem, aga võimalik. Kui põhiosa determinandiga kokku, siis tekib põhi, mida ei saa ära jätta. Küla ei pruugi alati küla tähendada. Nime täiendosa atribuut võivad olla apellatiivid, isikunimed ja teised kohanimed. Ka järjendid, millest etümoloogiat läbi pole võimalik näha. Determinant alati tagajärjendis, atribuut alati eesjärjendis
Atribuut – süntaktilises mõttes täiendsõna. Atribuudid võivad olla apellatiivid ehk üldsõnanimed, isikunimed või teised kohanimed või hoopis sellised järjendid, mille etümoloogia pole teada. Atribuut eristab üht sama klassi objekti teisest, on samaliigilised. Terminnimed – atribuut või determinant, s.o apellatiiv, mis käibib nimena, kui ei täpsustata, millega tegu. Keerulisem on analüüsida nimesid, mis on –ne lõpuga (-alune, -tagune, -pealne). Ilma determinandita on need justkui atribuudi osad, aga neil võib olla ka oma tähendus. Kui nimeuurija ei taha determinandi-atribuudi jaotust kasutada, võib öelda üldiselt, et on järel- või esikomponendid, ilma et neid kuidagi determineeriks. V. Palli jaotus: 1) lihtnimi – ühekomponendilised: - elliptilised nimed (nt Tartu linn) - sufiksitega (lokatiivsed ja kollektiivsed) nimed,
annaabi.ee 
