Kui kaks või enam on struktuuri ja käitumise poolt sarnased, siis otstarbekas on eraldada üldfragment ja ehitada uus põhi-. Alg-´d on põhi- suhtes tütar- ´d. Tütar- pärib oma käitumist emavariandis kirjeldatust. Üldistamissuhe kahe vahel tähendab, et kui rakendatakse tütar- ´d, siis peab olema rakendatud ja põhi- . Üldiselt, et põhi- loomune oleks otstarbekas, sellel peab olema vähemalt kaks tütar- ´d. Erandiks on juhtumid kus on olemas kaks ja üks neist on teise detailiseering, kuid mõlemad saavad toimida iseseisvalt. Diagrammidel on selline suhe näidatud üldismamissuhtena (vt joonis 2b). Sisselülitamissuhe, mida märgitakse stereotüübiga <>, tähendab, et selleks et täiel määral teostada põhi- , on vajalik ka sisselülitatava variandi sooritamine. Üldiselt sisselülitatavate ´de eristamine on otstarbekas sellisel juhul, kui nad moodustavad mitu baasvarianti. Üldistamissuhest teab ainult põhiline kasutusvariant, mitte sisselülitatav
2. Pildiline info on teabegraafika tuum ning peab olema silmatorkav. 3. Peab olema fookus. Osa graafika andmetest on olulised. Fookuses olevad andmed tuleb graafiliselt esile tõsta. 4. Kasutatakse piltsümbolit, et muuta teabegraafik silmatorkavamaks. Sümbol ei oleks nii tugev, et varjab info teabegraafikas. 5. Teabegraafikul peab olema ka selgitus. Tavaliselt on selleks pealkirja laiendus, arendus, detailiseering. Sisult võib seda võrrelda fotoallkirjaga. Selgitus juhib tähelepanu olulisemaile. Teabegraafika tavalised vead on: 1. Esitatud on suvalised andmed, mis ei seostu põhitekstiga. On kasutatud kergeid- kättesaadavaid andmeid. 2. Teabegraafika sisaldab liiga vähe või liiga palju andmeid, st toimetaja on jätnud valiku tegemata. 3. Teabegraafikal puudub fookus. See on vahel teabegraafika vormistamise viga, aga
annaabi.ee 
