soomusdiviisi komandör Pariisi armukese juurde. Kuna pommitamine, Prantsuse vastupanuliikumine ning liitlaste paraütistid olid rängalt kahjustanud sakslaste sideliine ja isegi Rommel ei tohtinud võimsaid soomusreserve ilma Hitleri otsese nõusolekuta liigutada, jäi Saksa vägede reaktsioon 6. juuni esimestel tundidel kramplikuks ja koordineerimatuks. Mainitud ajal heitsid Briti pommitajad Pas de Calais' kohal alla fooliumiribasid, matkimaks tohutu dessantlaevastiku radariprofiili. Samal ajal lähenes Normandia rannikule üle 6000 aluse seni kõigi aegade suurim mereväeoperatiivrühm. Varsti pärast keskööd alustasid maandumist brittide 6. ja jänkide 101. ja 82. õhudiviis. Paljud Cotentini poolsaarele suundunud ameeriklastest uppusid, kuid tugiala sai siiski vallutatud. Britid haarasid edukalt tähtsaimad sillad Caeni kanalil ja Orne'i jõel. Omaha Beachi veresaun Kella 6
oktoobril 1917 ja kestis viis päeva. Dessant maandati Tagalahte. Operatsiooni üldjuht oli jalaväekindral Hugo von Kathen, kellele allus XXIII reservkorpus. Sellele oli juurde antud 42. jalaväediviis kindralleitnant Ludwig von Estorffi juhtimisel. Dessandiks moodustatud merejõududesse kuulusid lahinguristleja ,,Moltke", 10 lahingulaeva, 9 ristlejat, 58 hävitajat ja kuus allveelaeva, lisaks 181 mitmesugust abilaeva ja 124 mootorpaati. Dessantlaevastiku juht oli viitseadmiral Erhard Schmidt. Operatsioonis osales 24 600 ohvitseri ja sõdurit koos 8500 hobuse, 2500 vankri, 40 suurtüki, 220 kuulipilduja ja 80 miinipildujaga. Saksa vägesid saatis kiire edu, sest revolutsioonist nakatunud Vene väest polnud enam vastast. Kui patriootlikult meelestatud ohvitserid püüdsidki kohati vastupanu organiseerida, ootasid paljud vene sõdurid sakslaste tulekut valgete lipukestega. Ka mandrilt täienduseks saadetud
annaabi.ee 
