sõjanduslikele oludele Võim ja haldusjaotus Riigi haldusjaotusena ning riigiaparaadina funktioneeris Ida-Roomas Diocletianuse süsteem ning riigi ametlikuks keeleks oli ladina keel. Ülemvõim kuulus valitavale Imperaatorile ehk Vasilevsile, kes tavaliselt nimetas caesari näol troonipärija. Pärast jagunemist tuguvnesid Bütsantsi kultuuris ida mõjud ning Diocletianuse aegne valitsemise stiil muutus veelgi Aasia despotismiga sarnaseks. Imperaator toetus regulaarsele väele ning Impeeriumi jõkamale kihile, mis koosnes põhiliselt kaupmeetest ning vähimal määral latifundistidest. Ühiskondliku formatsioonina püsis esialgu lagunev orjapidamine. Poliitikas etendasid suurt rolli kunin Nike ülestõusuni Tsirkuseparteid - sinised, rohelised valged ja punased (hobusejuhtide rüüde värvi järgi). Sinised ja rohelised olid tähtsamad. Tsirkuseparteide sotsiaalne koosseis oli kirju
tahe võib kehtida üldist tahet konstrueeriva tahtena. Puhta praktilise mõistuse põhiseadus – „tegutse nii, et maksimum sinu tahtest alati võib kehtida pintsiibina ja alusena üldisele seadusandlusele“ Õpetuse õigusest paigaldab ta praktilise mõistus valdkonda, kuna õiguse aluseks on inimeste vabadus ja autonoomia ja väljendiks tegu. Õpetuses riigist – toonitab konstitutsionalismi ja asetab selle vastakuti despotismiga. Võtab omaks Montesquieu õpetuse võimude lahususest, tõstab esile seadsandluse, riigivormidest demokraaatia – ainult konstitutsionaalne demokraatia on võimeline täielikult siduvat õiguskorda looma, mis on kõigile üksikisikutele kohustuslik. 13. ÕIGUS KUI RAHVAVAIMU JA MAAILMAVAIMU VÄLJEND Ajalooline koolkond ja Georg Wilhelm Hegel (1770-1831) – uurib ja vaatleb õigust moraali ja kõlbluse raamides, riik kui õiguse, moraali ja kõlbluse kroon
annaabi.ee 
