aga arvatavasti seetõttu, et saareriigi kodanikuühiskond oli arenenum kui muudes Euroopa riikides ning Inglise eripärasid võis märgata ka juba keskajal, mil seal loodi esimene tõeline parlament (1264) ning olulist rolli etendas ka Rooside sõda, kus hukkus enamik vanast aadlist, uus oli aga tunduvalt kodanlikum ning seetõttu ka absolutismivastasem. Euroopalikku absolutismi on sageli peetud olemuslikult erinevaks idamaistest ainuvalitsusega riikidest, mida on nimetatud ka orientaalseteks despootiateks. Neid riike peeti sisuliselt türanniateks, kus kodanikud on valitseja orjad, erinevalt Euroopast, kus monarh valitsenud kõigi alamate huvides. Selline seisukoht langes 20. sajandi jooksul korduvalt kahtluse alla ning 21. sajand alguses pole sellel enam eriti toetajaid. Siiski pole küsimusele, kuivõrd Euroopa absolutistlikud ja Aasia despootlikud riigid teineteisest erinesid, suudetud üheselt vastata. Absolutismi periodiseering
pidama Kalifaati (Konstantinoopoli asemel) - sõjatehnika – rändrahvaste puhul kõigil hea - religioon (islam ise) – põhjuseks ei olnud, islami levitamine ei olnud eesmärk (islamisse ei sunnita). Araablaste esialgsed vallutused olid lihtsalt röövretked. 2) Osised – vahemaa vallutatud rahvastega (muude süsteemidega võrreldes erakordselt erinev), sundi ei tohi olla. 3) Valitsemisviis – palju vaieldud ja nimetatakse tihti despootiateks. Tegemist ei ole tugeva pärilikkusega monarhiaga, küll aga oli ainuvõim. Despootiaks nimetatakse seetõttu, et ilmalik ja valimulik ühendatud. Despootia ei tohiks olla negatiivse tähendusega, aga tänapäeval on. Hispaanias tekkis omaette Kalifaat ja hiljem veel rohkem, kes pretendeerisid kohalikule absoluutsele valitsemisele. Nendega läbikäimine ei olnud eriti hea. 4) Suhted – (omavahel ja muu maailmaga) - islamimaailm toona (ka tänapäeval) näeb asja sellisena:
annaabi.ee 
