võimeline mõistma oma tegude tähendust ega neid tegusid juhtima. Üldjuhul toob see seisund kaasa süüdimatuse. Seda seisundit on pädevad uurima ja hindama psühhiaatrid. Füsioloogilise afekti kui termini võttis sadakond aastat tagasi kasutusele Serbski, eristamaks seda terves inimeses kulgevat normaalset protsessi haiguslikust seisundist ehk pataloogilisest afektist. Kahjuks on termini ,,füsioloogiline afekt" laiemalt omaks võetud tülgendus ebatöpne ja isegi desorienteeriv, sest selle seisundi kutsuvad esile hingelist ehk psühholoogilist laadi põhjused, üleelamised (solvumine, hirm, viha, õudus). Seepärast oleks õigem vaadeldavat afekti nimetada psühholoogiliseks. Erinevalt pataloogilise afekti seisundist, kus subjektil puudub võime mõista oma tegude tähendust ja neid juhtida, psühholoogilise afekti seisundis see võime säilib, kuid on osaline ehk piiratud. Piiratus tuleneb afekti alljärgnevalt vaadeldavatest omadustest.
ehitamise käigus leitud varemetele, aga ka püüdega tuua ühte kohta kokku erinevaid gruppe ja kasutajaid (rulatajad, paraadid, kontserdid jne) ning arhitektuurikeelega, mis nende konfliktseid positsioone pigem nähtavale toob kui siluda püüab, esindab selgelt subjektikriitilist dekonstruktivismi suunda. Seda võib iseloomustada sõnadega, nagu "fragmenteeritud", "detsentreeritud", "hübriidne", "tähistajakriitiline", ning sellel liikumine on tõepoolest pigem desorienteeriv kui selgelt subjekti positsioneeriv ja suunav. Isegi väljaku servale lisatud klaasist vabadusrist ei tööta piisava auktoriaalse raamina subjekti terviklikkuse päästmisel, kogu ehitusprotsessi saatnud veider segu küünilisusest ja sentimentalismist kajastub hästi ka risti materjali, vormi ja ehitusviisi vastuolus ning takistab seda tõhusalt oma publikut moodustamast. Hoopis teistlaadi subjekti raamistab aga Rakvere peaväljak. 2004
annaabi.ee 
