uutlaadi vabaduse ja võimaluse vastastikusteks tunneteks, nagu armastus ja headus ning võime nautida ilu, religioosset äratundmist jne. Eshelman uurib viise, kuidas erinevates teostes toimib nn auktoriaal-ne raamistus performatiivse subjekti eeltingimusena. Lisaks kirjandusele ja filmile viib Eshelmani arvates sarnase võimu omistamise etenduse läbi ka Berliini Riigipäevahoone rekonstruktsioon, eriti selle kuppel, pelgalt arhitektoonilisi vahendeid kasutades: "Kui postmodernne arhitektuur desorienteerib subjekti, lastes ruumikoordinaatidel paista samaväärsete ja äravahetatavatena, siis Riigipäevahoone klaaskuppel kujutab endast läbipaistvat, tähelepandamatut raami, mis võimaldab külastajal kogeda omaenese apoteoosi, kui ta mööda kupli all kulgevat spiraalikujulist jalgteed aeglaselt ülespoole tõuseb..." Subjekti erinevat raamistamist võib viimase aja eesti arhitektuuris näha Tallinna Vabaduse väljaku ja Rakvere peaväljaku võrdluses.
Hindamise poolt ja vastu Hindamise tähtsusest koolielus on palju kirjutatud. Üks tuntuim uurimus on nimeka Vene psühholoogi N. Ananjevi "Psihhologia pedagogitseskoi otsenki" (1980). Empiirilistele andmetele tuginedes väidab autor, et hindamine on asendamatu nii õpilase kui õpetaja edukaks tööks. Hinne aitab lapsel orienteeruda omaenda võimetes ja oskustes. Hindamise puudumine on ühe või teise tegevuse seisukohalt (tegevuse edukust silmas pidades) halvim variant, sest see desorienteerib õpilast. Tulemuseks on ebakindlus, tegevuse eesmärkide ähmastumine, alaväärsustunde tekkimine. Hindamise puudumisel hakatakse tagasisidet otsima ebaolulistes detailides, millele omistatakse suur tähtsus. Vastust otsitakse õpetaja miimikast, zestidest, intonatsioonist. Ühesõnaga, õpilane on teadmatuses oma tegevuse tulemuslikkusest. Hindamine on lapse arengu seisukohalt hädavajalik tegevus - selline on klassikalise pedagoogika seisukoht.
annaabi.ee 
