Tehti kindlaks, et Arktika endeem Laminaria solidangula fotosünteesib lühikesel valgel ajal, pimedas kasvatab tallust. Kasv ja fotosüntees on ajaliselt eraldatud, tallus peab olema selleks ajaks olemas, kui vähegi valgust ilmub. Pimeduse taluvus (vegetatiivse koe, spooride, sügootide võime elada üle pikk pime periood) on omadus, mis annab võimaluse asustada Arktika vett. Sarnaselt parasvöötmes talve üleelamiseks vajalikule puude lehtede langemisele, talvituvad pruunvetikal Desmarestia aculeata auramise vältimiseks ainult vanad talluse osad, värsked võsud moodustuvad igal aastal uuesti. Arktikavetikad kasvavad ainult sublitoraalis, jää purustav tegevus takistab nende elu supra- või eulitoraalis. 2. Põhjapoolkera subarktika e. külm parasvööde. Ulatub Atlandi ookeani Euroopa osas Põhja Norrast, Islandist kuni Põ- Prantsusmaani. Golfi Hoovuse põhja-haru Põ-Atlandi hoovus kujutab " Põhja-Euroopa keskkütet", pöördub lõunasse Portugali ja Kanaaride haruna
Orgaanilisi fosfaate lõhustavaid ensüüme leidub vetikate membraanides. Väävel Väga harva limiteerivaks toitaineks, eriti just merelises keskkonnas, kuna seal leidub seda rikkalikult sulfaadina. Väävel on elulise tähtsusega toitaine aminohapete ja proteiini sünteesiks. Mõningate merevetikate rakud sisaldavad kõrges kontsentratsioonis väävelhapet, et kudede madal Ph peletab eemale vetikatest toituvaid organisme. Desmarestia näiteks. Rakkudest (?) võib leida ka sulfaatseid polüsahariide. Mõned fütoplanktoni liigid (eriti rohe- ja punavetikad) toodavad dimetüülsulfooniumproponaati (DMSP), mida kasutatakse osmoregulatsioonil (organismi võime reguleerida endas vee ja soolade sisaldust). Dimetüülsulfiid (DMS) Ainet vabastab fütoplankton, aga ka makrovetikad. Rikastatakse ümbritsevat keskkonda mitte merelise sulfaatsoola osas. Enamus sellest konventeeritakse dimetüülsulfooksiidiks (DMSO)
annaabi.ee 
