lõpulise tüvega. Nt. aktiveerima, improviseerima. 20. DESKRIPTIIVSED on onomatopoeetilised ja muud häälikuliselt motiveeritud sõnad. Tähenduselt ekspressiivsed ja afektiivsed. Häälikuline kuju ja fonotaktika võib erineda tavapärasest ja põhineda häälikusümboolikal. Moodustatakse üldiselt mallide järgi, mis esindavad mingit tuletustüüpi. Selgetest tuletistest eristab neid see, et neis sisalduv tuletusliide ei liitu harilikult lekseemile, vaid deskriptiivsele tüvekujule, mis ei esinda mingit lekseemi. Tüvelõpu järgi võib pidada vastava tuletustüübi sõnadeks. Nt.: vilisema, laksatama, puhkima, ärplema jne Deskriptiivsõnade hulgas on ka ühesuguse tüvelõpuga käänd- ja määrsõnu. Nt.: vulin, kohin, kahin; praksti, laksti, klirdi jne. 21. TULETAMINE e DERIVATSIOON tähendab uue sõna moodustamist tuletusliite abil. Tuletamise aluseks on harilikult mingi teine lekseem: alussõna, täpsemalt
Põhjalik tuletiste etümoloogia, palju murdesõnu. Ilmus Helsingis 1983. Sõnavara valikul on aluseks olnud Wiedemanni sõnaraamatu II trükk, ÕS 1960 ia 1976, «Võõrsõnade leksikon» ja Mägiste enese eesti vana kirjakeele sõnavara kartoteek ja/või sõnaraamatu käsikiri. siin oli ära toodud etümoloogiate allikaviited ja ühtlasi autori aktsepteeringuist erinevad seisukohad. J. Mägiste sõnaraamatu teine iseärasus on süstemaatiline tähelepanu pööramine onomatopoeetilis-deskriptiivsele sõnavarale. Mägiste sõnastikul on 12 köidet, mis jagunevad tähestiku järgi (nt I köide hõlmab A-tähega sõnadest sõnani „hermes“). See on saksakeelne sõnastik. Lehekülgi kokku 4106. 2) Alo Raun „Eesti keele etümoloogiline teatmik” – mõeldud tavainimestele, infot on napilt, pealiskaudsem kui Mägiste oma. Ilus 1982. 3) „Eesti emütoloogiasõnaraamat“ ilmus 2012 (koostama hakati 2002). Sisaldab üle 6600 märksõna, aluseks ÕSi
annaabi.ee 
