ühistransport, rahvamass jne); sotsiaalfoobia (hirm avaliku esinemise ja sotsiaalsete situatsioonide ees, hirm sattuda tähelepanu keskpunkti); erinevad lihtfoobiad, st hirm konkreetsete objektide või nähtuste ees, mis tegelikult ei ole nii ohtlikud, kui neid tajutakse (ämblikud, maod, kõrgus, kinnine ruum jne.) Foobiate raviks kasutatakse näiteks (kognitiiv-)käitumuslikku teraapiat (KKT) või desensitiseerimist. Üks näide tegelikust teraapiasessioonist (video, inglise keeles) F44 Dissotsiatiivsed (konversiooni-) häired Dissotsiatiivsete (või konversiooni-) häirete ühiseks jooneks on osaline või täielik normaalse integratsiooni hävimine mälu, identsustunde ja vahetute aistingute ning liigutuste kontrolli vahel. Tavaliselt suudetakse suures osas kontrollida teadlikult mälestusi ja aistinguid, millele keskendada tähelepanu, ning liigutusi, mida tuleks sooritada
eksamit andes läbi kukkuda väga ängistav. Kui ärevusskaala küsimused selliseid inimeste ja situatsioonide spetsiifilisi asjaolusid täpsustades esitada, muutub ka inimese käitumise ennustus palju täpsemaks. Kokkuvõtteks võiksime öelda, et inimese normaalsuse või ebanormaalsuse mõistmiseks peaksime uurima ühtaegu nii isikut kui situatsiooni kui nende kahe vastastoimet. Kui nüüd osata nimetada Albert Bandurat ja Joseph Wolpe’i, seletada kaudset õppimist ja süstemaatilist desensitiseerimist, eristada ka I. P. Pavlovi nägu ja klassikalist tingimist B. F. Skinneri näost ja operantsest tingimisest, võib uredaimgi sotsiaalsed ärevused ära õppinu need ärevused eksamisituatsioonis rahulikult esitamata jätta. See ei ole enam see sotsiaalne situatsioon, mis ärevust esile kutsus, vaid juba üks teine situatsioon. 21
annaabi.ee 
