12. Mille järgi klassifitseeritakse aminohappeid glükogeenseteks ja ketogeenseteks? Nimetage mõni esindaja kummastki rühmast. Glükogeensed aminohapped, millest tekivad glükoosi sünteesi eelühendid. N: alaniin. Ketogeensed aminohapped, mis degradeeritakse atsetüül CoA või atsetoatsetaadiks. N: leutsiin. Millised on glükoketogeensed aminohapped? Need aminohapped, mis kuuluvad mõlemasse rühma. N: isoleutsiin, Phe, Thr, Trp. 13. Aminohapete desamiinimise tulemusel tekivad aspartaat ja alfa-ketoglutaraat (inimesel). Aminohapete dekarboksüülimise tulemusel tekivad biogeensed amiinid. Milliseid vastavate ainegruppide esindajaid teate? Histamiin, türamiin. 14. Millised toodud ühenditest on lämmastiku ainevahetuse lõpp-produktideks erinevates organismides. Kirjutage nende ühendite struktuurivalemid. a. Uratsiil d. Uridiin b. Uurea CH N O4 2 e. Kusihape (uric acid) C5H4N4O3 c. NH 4
Glutamaadi oksüdatiivne desamiinimine toimub mitokondrites glutamaadi dehüdrogenaasi toimel, mida on rohkesti maksas, neerudes ja teistes kudedes. Glu DH tegevus on hästi reguleeritud. Kui energiatase on madal, aktiveeritakse Glu DH allosteeriliselt ADP ja GDP- ga. Kui energiatase on piisav, inhibeeritakse Glu DH allosteeriliselt ATP ja GTP-ga. Söömisjärgselt on aminohapete tase maksarakkudes kõrge ja soodustatud nende lõhustamine transamiinimise ja glutamaadi oksüdatiivse desamiinimise koostöös. Kestva valguvaese toidu puhul on aminohapete tase madal ja soodustatud nende süntees. Ammoniaagi teke ja saatus Ammoniaagi normtase vereplasmas on 0,015 ... 0,048 mmol/l. Ammoniaagi teke mehhanism koosneb järgmistest protsessidest: 1) Aminohapete katabolism 2) Puriin ja pürimidiinide katabolism 3) Karbamiidi lõhustamine 4) Gln lõhustamine glutaminaasiga glutamaadiks ja ammoniaagiks
Muude ensüümide häired tekitavad: isovaleerilise atsideemia (juustulõhn, oksendamine, atsidoos); propionaatse atsideemia/atsiduuria (ketoatsidoos); metüülmalonaatne atsideemia/atsiduuria. 22.Aminohapete bakteriaalne muundumine seedekulglas Bakteriaalne muundumine toimub jämesooles, kuhu jõuab vaid väike osa (3-8%) aminohapetest. Bakteriaalselt muudetakse ja tekib ka mittefüsioloogilisi produkte. Põhiproduktid on järgmised: Ammoniaak – AH desamiinimise käigus, imendub ja kahjutustatakse maksas karbamiidi sünteesiga. Amiinid – AH dekarboksüülimisel. Väikestes kogustes on need ohutud, suurtes toksilised. Osa imenduvad ja väljuvad uriiniga, osa kahjustustatakse. Kresool, fenool, bensoehape – Tyr bakteriaalne desamiinimine annab p-kresooli, mis konverteeritakse fenooliks, mis võib anda bensoehappe. Kresool ja fenool pn toksilised, nad imenduvad kiiresti ja kahjutustatakse maksas
eemaldamist kui ka aminohapete biosünteesi aminorühma ülekande abil vastavatele -ketohapetele. · Oksüdatiivne desamiinimine aminohappelt aminogrupi elimineerimine ammoniaagi vormis. Elimineeritud ammoniaak lülitub enamasti karbamiidi biosünteesi. · Taandav amiinimine ammoniaagi ülekanne -ketoglutaraadile glutamaadi tekkega. Kokkuvõte: Transamiinimise ja glutamaadi oksüdatiivse desamiinimise koostöö lülitab aminohappe aminorühma katabolismi. Taandava amiinimise ja transamiinimise koostööna toimub aminohapete biosüntees. 2. Aminohappe karboksüülrühma metabolism - spetsiifiliste dekarboksülaaside toimel tekivad aminohapetest vastavad amiinid (aminohappe karboksüülrühm laguneb, eraldub CO2). Tähtsus: dekarboksüülumise käigus eraldatakse organismist ketohapete liig. 3
toidus on võrdne organismist eritatava N hulgaga, LB on tasakaalustatud. 43. Aminohapete üldine ainevahetus. Kõiki organismi ,,sattunud" aminohappeid ei kasutata spetsiifilisteks ülesanneteks, vaid lülitatakse osaliselt üldisesse ainevahetusse. Osa neist allutatakse edasidtele muutustele ümberamiinimise ja amiinimise kaudu. Teine osa kuulub lagundamisele, kusjuures aminohapped suunatakse energeetilisse ainevahetusse üle desamiinimise, dekarboksüülimise ja oksüdatsiooniprotsesside. Ümberamiinimine e transamiinimine etendab aminohapete moodustamisel ja utilisatsioonil kaalukat osa. Selles protsessis toimub aminorühma ülekandumine L-aminohapetelt -ketohapetele vahepealse ammoniaagi moodustumiseta. Desamiinimine on aminohapete utilisatsiooni põhiline tee, mil aminohappelt eemaldatakse aminorühm. Reduktiivne amiinimine on protsess, kus moodustuvad aminohapped nende desamiinimise
toimel ja seejärel imenduvad peensoolest verre. Maksa peafunktsioonid valkude AV-s: Pärast verre imendumist juhitakse valgud maksa. Maksas toimub aminohapete desamiinimine (aminorühmade eemaldamine) ja transamiinimine (aminorühma ühelt molekulilt teisele ülekandmine). Need protsessid kindlustavad mõningate aminorühmade ja valkude sünteesi. Nt moodustab maksas vereplasma valgud albumiin ja glubuliin fibronogeene. Liigsed valkained muutuvad desamiinimise tulemusena süsivesikuteks ja rasvadeks. Maksas ümber töödeldud aminohapped viiakse verega kudedesse seal sünteesitakse rakkude ribosoomides koevalgud. Aminohapete desamiinimise produktid muutuvad glükoosiks, millest võib süsnteesida glükogeeni ja rasva. Lihaskoes on 40g, veres ja rasvas 5g valku. Koevalkude lagunemise lõpp-produktiks on amoniaak, kusiaine, kusihape. Lihas Avses moodustub kreatiniin, nukeliinhapete AVses kusihape. Amoniaak transporditakse verega maksa ja neerudesse,
muudetakse lämmastikuvabaks ühendiks, mis eraldatakse organismist või kasutatakse energeetilistes protsessides. Aminohapped, mis satuvad verre seedetraktis toimunud valkude hüdrolüüsil või moodustuvad organismis transamiinimise teel, kasutatakse uute kudede ehitamiseks ja elutegevuse käigus hävinenud rakustruktuuride taastamiseks. Aminohapped jagunevad kaheks: · asendatavad aminohapped organismis sünteesitakse aminohappeid desamiinimise ja transamiinimise teel. Asendatavate aminohapete hulka kuuluvad glükokoll, alaniin, tsüstiin jt. Mittetäisväärtuslikud valgud sisaldavad asendatavaid aminohappeid. · asendamatud aminohapped organismile vajalikud aminohapped, mida organismis ei sünteesita. Nt. arginiini, leutsiini, lüsiini, trüptofaani. Neid aminohappeid peavad kindlasti sisaldama toidus leiduvad valgud. Täisväärtuslikud valgud
annaabi.ee 
