domineeris veel hilise ajani eesti fillist vareenikunäksija, kelle eluvõõrad ja ometi kõikemõistvad silmad vaatasid läbi elevandiluust torni akende. Sisenemine «eesti kirjandusmaastikule» tähendab arvatavasti rohkemat kui iiveldama ajavat sõnakõlksu, see tähendab ka iiveldama ajavat reaalsust. Kultuurijuttude varjus sumbunud tiigis kihavaid inimsuhteid, kontakte, kadedust, intriige, mis saadavad üheksat kuud sompu, lörtsi ja hämarust. Kõlab depressiivselt? Seesama «kirjanduselu» ja «kirjandusmaastik» kipuvad käärima just siis, kui palju keskpäraseid, ent ambitsioonikaid kirjutajaid trügib õlg õla kõrval kulka stipi sabas ja arvutab kiivalt trükitud ridade arvu põhjal ligemese honorare. Ei suuda Sass Hennot ja tema põlvkonda sellesse maailma kuidagi ette kujutada. See on üks muutunud olukorra häid kõrvalnähtusid. Rõõm kaduva traditsiooni haual.
tuleviku ees, vaid võivad muuta inimese elu viisil, mis kutsub esile depressiooni. Pikaajaline stress: Üldiselt ei põhjusta stress depressiooni. Te võite enda peale võtta mitu stressirohket ülesannet ja end siiski hästi tunda. Kõik sõltub sellest, mida te endast stressirohkes olukorras arvate. Seni kui mõtlete: "Raske pähkel, aga ma leian lahenduse ja saan hakkama," tundub stress väljakutsena ega mõju depressiivselt. Ent kui üha kuhjuvad pinged võtavad teie üle võimust, võib teie enesehinnang muutuda. Arvatavasti vallandab depressiooni just nimelt veendumus: "Ma ei saa sellega hakkama. Ma ei kontrolli enam olukorda. Olen täiesti abitu." Kui te ei suuda stressirohket olukorda kontrolli alla saada, tunnete end jõuetuna. Pikaajaline stressor võib stressorite rohkus, millega kaasneb abitustunne, võib kaasa tuua depressiivse reaktsiooni.
Unistuse saavutamine on küll erutav, ent sellest saadav nauding reeglina lühiajaline. Et jätkata elu nautimist, vajame uusi unistusi, mis meid uutele kestvatele pingutustele õhutaksid. Loomulikult ei tohi saavutamise protsessi käigus siiski ka saavutuse eesmärke ignoreerida. 12.7 Peegeldava mõtteviisi kasutamine kaalutlemise asemel Kaalutlemise (rumination) terminit kasutatakse sageli seoses depresiivsete inimeste mõtlemisstiiliga, eriti tendentsiga depressiivselt ehk pessimistlikult mõelda (Trapnell & Campbell, 1999). Kaalutlemise tendents on ühelt poolt seotud enesestmõistetava teooriaga maailmast kui pahatahtlikust paigast ning teisalt isiksuse omaduse neurotismiga. Selle vastandina on peegeldus (reflection) motiveeritud uudishimust mõista iseennast ja seostub kogemusele avatuse kui isiksuse omadusega. Avatus kogemusele seostub enesestmõistetava teooriaga maailmast kui heatahtlikust paigast, viies meid arengule ning loovusele
annaabi.ee 
