Nimeteooria teemal on sõna võtnud Platon („Kratylos“) ja Aristoteles. Keskajal võttis sõna Hobbes (1655), kes käsitles nime kui loogikamõistet ning võrdles sõnu ja nimesid tähistena. Gotfried W. Leibniz avaldas 1765 teoses keeleteadusliku aluse nimeteooriale. J. S. Mill käsitles nimesid 1843 „A System of Logic, Ratiocinative and Inductive“: nimedel pole tähendust. Konnoteerima – antakse edasi sisu, nii et kuulaja oskab väljendi põhjal teha järeldusi asja omaduste kohta Denoteerima – tähistamine ehk sildistamine, mis ei anna edasi väljendi sisu, vaid toob seda teistest esile, ei too iseloomustavaid tunnuseid. Milli argument: pärisnimed ei konnoteeri, sest päriselus pole neil tähendust, vaid need denoteerivad ja näitavad asja. Nimi näitab asja. Objekti kohta öeldakse „denotaat“, mida tähistatakse nimega. Lingvistid uskusid, et nimi pole tähendusetu, vaid lõpmatu tähendusega sisuga. Lingvist Joseph väitis, et
Hierarhilised reeglid on seotud paradigmaatilistega, st et mitte kõik seemid ei saa omavahel ühineda. Charles Morris toob ära reeglid, mis keeles valitsevad, vastavalt semioosi kolmele mõõtmele: Semantiline reegel -- määrab ära, millistel tingimustel märki võib kasutada objekti v situatsiooni suhtes; sellised reeglid määravad kindlaks vastavuse märkide ja situatsioonide, mida antud märgid on võimelised tähistama/märgistama (denoteerima) vahel. Märk võib märgistada (omada denotaadina) kõike seda, mis vastab semantilise reegliga formuleeritud tingimustele, samal ajal kui reegel ise konstateerib designatsiooni (tähendustamise) tingimusi ja koos sellega määrab ära designaadi (denotaatide klass või liik) indeksi jaoks: ei iseloomusta ja ei pea olema sarnane. Igal momendil märk tähendab, (tema designaadiks on) see, millele ta osutab pärisnimi
annaabi.ee 
