oma vanad nimed taandunud); kõhnret `paharet, vanakuri' (puudub ÕS06-s) Vananenud sõnade hulgas tehakse traditsiooniliselt vahet historismide ja arhaismide vahel. Historismid tähistavad denotaate, mida tänapäevasel vaatlushetkel enam olemas ei ole (võivad küll esineda nt muuseumieksponaatidena), nt vart 'ühest puust rehepeksuvahend', koot 'endisaegne rehepeksuriist', ruhi 'küna; puutüvest õõnestatud lootsik'. Historisme kasutatakse siis, kui viidatakse ajaloolistele denotaatidele. Arhaismid on sõnad, mille denotaadi tähistamiseks on olemas uued tähistusvõimalused. Nt hüüs 'varandus', viss 'kindel', uur `kell', trotuaar `kõnnitee'. 15. Laenude liigid. Võõrsõnu eristatakse tavaliselt laensõnadest. Neid iseloomustab see, et nad võetakse võõrast keelest üle algkujul, koos struktuurivõõrusega. See kehtib eesti keeles küll vaid tüvede kohta, sest muutuvatel sõnadel
seesama. Nähtavasti on koostaja vasteid kirjutades sünonüümia enda Sõnastike sisevastuolud 109 jaoks defineerinud designaatsamasusena (need terminid ei ole sünonüü- mid, kuna designeeritavad mõisted kuuluvad eri mõistesüsteemidesse) ja viiteid tehes denotaatsamasusena (on sünonüümid, sest arst on tegelikult sama). Ei ole ju kujuteldav alternatiivne seletus, et põhjus ongi tähttäheli- ne vastendamine, üldse mõtlemata ei denotaatidele ega designaatidele. Või siiski? Igal juhul tundub sellise vastendamise soov olevat levinud laiemalt kui ühe sõnastiku autorite hulgas ja võiks sellisena ehk olla huvitav uurimisobjekt iseeneses: kui levinud selline seisukoht tegelikult on, miks inimesed niimoodi arvavad ja mida sellest keele kohta järeldada võiks? Sõnastikukoostamise tehnoloogia seisukohalt aga saab teema üldistada igasugusele osasünonüümiale olenemata
annaabi.ee 
