esitatud spetsiifiline olustik ning õiguspärase käitumise reegel esitatud olustikus peavad üheseks mõistmiseks alluma formaalloogilisele töötlemisele ehk analüüsile formaalse loogika põhiliste mõtlemisseaduste, mõiste, otsustuse, järelduse, tõestuse ning hüpoteesi osas). Formaalloogika aspektist on käitumisreegel mõiste (nähtus, mille ilmnemisel teatud subjekt peab käituma kindlal viisil), mis on õigusteaduslikult seletatavaks denotaadiks. Käitumisreegli keeleline väljendus sõnastatud õigusnormi ehk normilause (sententsi) vormis on spetsiifiline designaat (denotaat ning designaat vt Vuks 1992, 12). Eeltoodut iseloomustab, et õigusnorm väljendatakse erilises formaliseeritud õiguskeeles. Selline formaliseeritud keel erineb näiteks luule või proosa keelest. Samas peab ka õigusnormi keel ikkagi alluma rahvuskeele (emakeele) grammatika üldreeglitele.
ekstensiooni ehk mahu. Võrdluseks: mõiste intensioon ehk sisu (NB mitte intentsioon ehk kavatsus) on tunnuste loetelu, mida objekt peab rahuldama, et vaadeldava mõiste ekstensiooni kuuluda. Näiteks kuuse mõiste intensioon on kuulumine okaspuude hulka ja vastamine teatud liigitunnustele; kuuse mõiste ekstensioon on kõigi kuuskede hulk. Lisaks objektile või mõiste ekstensioonile võib sedasama asja nimetada ka termini osutuseks või denotaadiks. Need on väga levinud ja vajalikud nimetused mõistekesksest oskussuhtluse mudelist rääkimisel, kuid siiski ei saa jätta märkimata nende kummalist sõnakesksust. Objekti (ja ka mõistet) nimetatakse selle järgi, kuidas ta mudelis paikneb sõna poolt vaadatuna – ilmselt veelkordne tunnistus selle kohta, et sõnakesksuse uskumisest loobumine on väga raske isegi mõistekesksuse teoreetikute endi jaoks. Objektidel, kui nad just päris ainukordsed ei ole, on suhtluse seisu-
annaabi.ee 
