kultuuri mõjutanud. Enamik pille ja muusikastiile on algselt pärit Hiinast ja Koreast. Jaapanlased kuulavad väga mitmekesist muusikat: traditsioonilist jaapani muusikat, jaapani popmuusikat, lääne klassikalist muusikat, ameerika popmuusikat jm. AJALUGU Keskaeg Keskajal (12–16 saj.) hoidis valitsev samuraide klass õukonnamuusikast eemale. Samuraid eelistasid populaarsemaid muusikaliike nagu dengaku: kantrimuusika, millele kaasnesid Shinto rituaalid, eriti need, millega püüti saavutada kami (Shinto jumalannad) poolehoidu ja head viljasaaki. (R.Jürima 2012) Kamakura perioodil (1192–1333) ja ka Muromachi perioodil (1338–1573) toimus rahvateatri etenduste, pagoodirituaalide ja talupoegade riisiistutamis tantsude arengu ühtlane tõus. 14. sajandi lõpuks olid väljakujunenud draama Noh koos oma muusikaga Nohgaku ja tants Shimai
Budismi levik Jaapani saartel edendas religioosset muusikat. Tõepoolest, selline muusika (õpetuste ettelugemine kaasmänguga) võimaldas noodistamist ja seetõttu arenas see kiiresti edasi templites ja keisri õukonnas. Varsti sündiski omanäoline õukonnamuusika: gagaku ja ka paljud teised tolle aja populaarsed muusikaliigid nt.Sarugaku. Keskajal (12 16 saj.) hoidis valitsev samuraide klass õukonnamuusikast eemale. Samuraid eelistasid populaarsemaid muusikaliike nagu dengaku: kantri- muusika, millele kaasnesid Shinto rituaalid, eriti need millega püüti saavutada kami (Shinto jumalannad) poolehoidu ja head viljasaaki. Edo ajajärgul (1603 - 1868) jätkas jaapani muusika arengut ja võttis tõeliselt rahvuspärase vormi tänu teatrimuusika arengule (nogaku) ja Hiinast tulnud instrumentidele: shamisen (teatud liiki flööt) ja shakuhachi (flööt). Meiji ajajärgul (1868 - 1912) avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule.
Budismi levik Jaapani saartel edendas religioosset muusikat. Tõepoolest, selline muusika (õpetuste ettelugemine kaasmänguga) võimaldas noodistamist ja seetõttu arenas see kiiresti edasi templites ja keisri õukonnas. (2) Varsti sündiski omanäoline õukonnamuusika: gagaku ja ka paljud teised tolle aja populaarsed muusikaliigid nt. Sarugaku. (2) Keskajal (12 - 16 saj.) hoidis valitsev samuraide klass õukonnamuusikast eemale. Samuraid eelistasid populaarsemaid muusikaliike nagu dengaku: kantri- muusika, millele kaasnesid Shinto rituaalid, eriti need millega püüti saavutada kami (Shinto jumalannad) poolehoidu ja head viljasaaki. Edo ajajärgul (1603 - 1868) jätkas jaapani muusika arengut ja võttis tõeliselt rahvuspärase vormi tänu teatrimuusika arengule (nogaku) ja Hiinast tulnud instrumentidele: shamisen (teatud liiki flööt) ja shakuhachi (flööt). (2) Meiji ajajärgul (1868 - 1912) avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule. Huvi kohaliku
Budismi levik Jaapani saartel edendas religioosset muusikat. Tõepoolest, selline muusika (õpetuste ettelugemine kaasmänguga) võimaldas noodistamist ja seetõttu arenas see kiiresti edasi templites ja keisri õukonnas. Varsti sündiski omanäoline õukonnamuusika: gagaku ja ka paljud teised tolle aja populaarsed muusikaliigid nt. Sarugaku. Keskajal (12 16 saj.) hoidis valitsev samuraide klass õukonnamuusikast eemale. Samuraid eelistasid populaarsemaid muusikaliike nagu dengaku: kantri muusika, millele kaasnesid Shinto rituaalid, eriti need millega püüti saavutada kami (Shinto jumalannad) poolehoidu ja head viljasaaki. Edo ajajärgul (1603 1868) jätkas jaapani muusika arengut ja võttis tõeliselt rahvuspärase vormi tänu teatrimuusika arengule (nogaku) ja Hiinast tulnud instrumentidele: shamisen (teatud liiki flööt) ja shakuhachi (flööt). Meiji ajajärgul (1868 1912) avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule.
Tõepoolest, selline muusika (õpetuste ettelugemine kaasmänguga) võimaldas noodistamist ja seetõttu arenas see kiiresti edasi templites ja keisri õukonnas. Varsti sündiski omanäoline õukonnamuusika: gagaku ja ka paljud teised tolle aja 3 populaarsed muusikaliigid nt. Sarugaku. Keskajal (12 - 16 saj.) hoidis valitsev samuraide klass õukonnamuusikast eemale. Samuraid eelistasid populaarsemaid muusikaliike nagu dengaku: kantri- muusika, millele kaasnesid Shinto rituaalid, eriti need millega püüti saavutada kami (Shinto jumalannad) poolehoidu ja head viljasaaki. Edo ajajärgul (1603 - 1868) jätkas jaapani muusika arengut ja võttis tõeliselt rahvuspärase vormi tänu teatrimuusika arengule (nogaku) ja Hiinast tulnud instrumentidele: shamisen (teatud liiki flööt) ja shakuhachi (flööt). Meiji ajajärgul (1868 - 1912) avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule. Huvi
sajandil). ( Sealsamas 2008: 151) 3.3.3. JAAPANI TEATER Jaapani rahvusliku teatri algidudeks tuleb pidada shinto templites etendatud rituaalseid tantse ning laulusid kangura'sid. Kui Jaapanisse hakkasid tungima hiina kultuuri mõjud, siis tekkisid teatud muutused ka laulu- ja tantsutraditsioonides. Religioosne mõte segunes koomikaga. Sellest arenesid esimese aastatuhande lõpul draama sugemetega tantsu- ja laulumäng ( sarugaku) ning peamiselt külades mängitud rahavlik tantsuetendus (dengaku), mis tähendas legendidega seotud muusikat. ( Sealsamas 2008: 153) Suure tähtsusega on jaapani teatri ajaloos tantsu- ja laulumängudest 14.sajandil välja arenenud ja tänapäevani Jaapanis suurt populaarsust nautiv nõ, mis tähendab meiterlikkust, võimekust, oskust. Algul kujutas see teater endast usupühadel korraldatud draamaetendusi, mille sisu oli lüürilis-melodraamaline, esitluslaad aga pantomiimilismuusikaline. Nõ-teatris olid näiteljateks ainult mehed
annaabi.ee 
