taimede domineerivus, sobivus erinevate kompositsioonide loomiseks, vastupidavus kui hind. Pargi all mõistame EE-7 köites antud definitsiooni järgi aiakunstiliselt korrastatud ja kujundatud haljasala, mis koosneb maastikuelementidest, sh. veekogudest, murust, ilupuudest ja põõsastest, lilledest, rajatistest (paviljonid, purskkaevud jm) ning kunstiteostest. Park kuulub harilikult esindusliku hoone ansamblisse. Eesti rohkem kui 1200 pargist omab kunstilist, kultuurilist ja/või dendroloogilist väärtust umbes 200 parki. Eeltoodut võiks täiendada veel funktsionaalsuse mõiste haaramisega definitsioonisse. See tähendab, et pargi all võib mõista veel ka mingi kindla tegevusega seotud haljasala, nagu näiteks kultuuripark, lastepark, puhkepark, metsapark vm. Mõistagi erinevad nii laia haljasalade valiku puhul ka taimede valiku kriteeriumid väga laiades piirides. Mõningaid üldkehtivaid põhimõtteid okaspuuliikide ja sortide valikul:
tektuurisuundade tunnistajateks); Kui puid on noores eas õigesti hooldatud ja majanda- • ökoloogilist väärtust (konkreetne puu kui lii- tud, on hooldusvajadus hilisemas eas küllaltki väike. gilise mitmekesisuse kandja ja liigispetsiifiliste Paraku aga ei ole pargipuude eesmärgipärasele ja järje- elupaikade pakkuja); kindlale hooldusele kuigi palju tähelepanu pööratud. • dendroloogilist väärtust, mis võib seisneda isen- Seetõttu on sageli valida vaid halbade ja väga halba- di harulduses, suuruses, elueas, kohenemisvõi- de lahenduste vahel, puude ideaalilähedane tervislik mes, kasvukujus jm; seisund aga jääb kõigest hoolimata kättesaamatuks • esteetilist väärtust (esteetiline on eelkõige terve, – tulemus on kompromiss puu turvalisuse, ilu ning liigiomaselt arenenud võraga puu)