NSV Liidule, edela-Saksamaa USA-le, lääne-Saksamaa Prantsusmaale ja loode-Saksamaa Suurbritanniale), mis pidid jääma kehtima kuni uue, demokraatliku Saksamaa loomiseni. Võim Saksamaal anti ajutiselt Liitlaste Sõjalisele Administratsioonile. Keskorganiks oli Liitlaste Kontrollnõukogu, asukohaga Berliinis. Nõukogude vägede poolt hõivatuds Berliini toodi lääneliitlaste üksused. Liitlaste sõjaline Administratsioon pidi korraldama Saksamaa denatsifitseerimise, s.t saatma laiali Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) ja sellega seotud organisatsioonid. Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei kuulutati kuritegelikuks, selle funktsionäärid tuli arreteerida ja kohtu alla ning sama saatus ootas ka riigiametnikke, kes olid osalenud inimsusevastastes kuritegudes. USA, NSV Liit, Inglismaa ja Prantsusmaa moodustasid Rahvusvahelise Sõjatribunali,
6 Kus tänaseni võib kohata üllatavalt palju natsitemaatilist graffitit. 3 NSV Liit sai Thüringeni, Sachseni, Sachsen-Anhalti, Brandenburgi ja Mecklenburg- Vorpommerni. Lisaks jagati neljaks tsooniks Berliini linn. Ida-Pommern (Pomorze) ja Schlesien e. Sileesia (lsk) läksid Poolale, Ida-Preisimaa (täna ) NSV Liidule. Alliierter Kontrollrat viis läbi denatsifitseerimise, demilitariseerimise ja demokratiseerimise. Esimesed suured ülesanded, nagu natside üle kohtumõistmine ja saksa sõjaväe likvideerimine, läksid suhteliselt lihtsalt, kuigi NSV Liit soovinuks olla ilmselt radikaalsem. Kuid majanduse ja demokraatia osas tekkis lääneriikide ja NSVLi vahel vastuolu, mis arenes üsna kiiresti konfliktiks. Küsimus oli, et mis edasi saab. Saksamaa ei saanud jääda igavesti okupeerituks. Sündmused arenesid selles osas kiiremini kui plaanid
annaabi.ee 
