meile kasuks ja millised mitte. Kuidas aga selliseid otsuseid langetada? Kas õppimine teeb inimeseks? Inimene õpib terve oma elu. Elu esimesed aastad mööduvad käimise, rääkimise, lugemise, kirjutamise jne õppimisega. Elu järgmisel etapil, koolis, saame kolossaalsel hulgal teadmisi, mis tulevad tulevatel aastatel kasuks. Täiskasvanuna õpime iseseisvalt toime tulema ning töötame töökohal, mille nimel oleme õppimisega vaeva näinud. Demokritoski on öelnud: ,,Õppimine teeb inimeseks." Sellel on oma tõepõhi all, sest ilma õppimiseta poleks inimesi, maamunal tekiks kaos, ja inimesed ei hooliks enesest, ning ilma inimesteta poleks inimkonda. Seega on meist kõik suutelised õppima, kuid õpitut analüüsida ja sellest järeldusi teha mõned meist ei suuda. Saksa filosoof G. W. F Hegel on lausunud: ,,Ajaloost õpime seda, et inimesed ei õpi ajaloost." See on väga julge, kuid tõene väide
arvatud ka hirmust surma ees, koos sellega seostuvaid kujutlusist mingi sealpoolse karistuse või kättemaksu kohta. Epikuros peab materiaalset maailma ainsaks ja algseks reaalsuseks. Kõiki loodusnähtusi seletav ta looduse enda seesmistest seaduspärasustest, heites kõrvale ülemeelelised, maailmast näivalt kõrgemalseisvad jõud. Epikurose materialistlik õpetus põhinev mateeria põlisuse tunnustamisel ja maailma materiaalse ühtsuse tõestamisel. Epikuros on nagu Demokritoski atomist. Kõige oleva põhiosisteks on aatomid ja neid ümbritsev tühi ning lõputu ruum. Kõik esemed on aatomeist koosnevad. Aatomeil endil pole mingeid erilisi kvaliteete peale suuruse, kuju ning raskuse, nad on alalises liikumises enamasti suunaga ülalt alla just oma raskuse tõttu. Aatomid võivad oma tavalisest liikumisteest spontaanselt kõrvale kalduda ning ka vastupidises suunas liikuda vähemalt osa hingeaatomeist, täpsemalt vaba tahte aatomid, võivad seda teha
(kr kanon juhtnöör) õpetus sellest, kuidas inimene maailma tunnetab ning kuidas jõuda tõeni. Kõik need kolm osa moodustavad omavahel seotud terviku: selleks, et tegelda eetika probleemidega, on tarvis teada, milline on see maailm, milles me elame s.t on tarvis tunda füüsikat; selleks aga, et tegelda füüsika probleemidega, on tarvis teada, kuidas jõuda tõeni, kuidas maailma tunnetada s.t on tarvis tunda kanoonikat. Epikuros oli nii nagu Demokritoski atomist. Atomism kui õpetus maailmast vabastab meid mitmetest hirmudest eelkõige hirmust surma ees. Tõelise filosoofi jaoks pole surm üldse probleem, sest surmaga me ei puutu kunagi kokku: Kui oleme meie, siis pole veel surma; kui on aga surm, siis pole enam meid. Ka hauatagust elu pole tarvis karta, sest hing kui aatomite kooslus on ju surelik. Õige arusaam maailma asjadest vabastab meid veel ka teisest hirmust hirmust jumalate kättemaksu ees.
annaabi.ee 
