19. sajandi teisel poolel algas ka teiste Lääne riikide demokratiseerumine. Kanada, Austraalia, Uus Mermaa võtsid sama süsteemi omaks, mis oli Inglismaal. 20.sajandi algul demokratiseerusid põhjamaad: Norra, Island (iseseisvus 1918), Rootsi, Soome (oli tol hetkel vene riigi koosseisus). Prantsusmaa demokratiseerumine toimus 19. sajandi teisel poolel. Itaalia demokratiseerus 20. sajandi algul. Saksa keisririik oli osaliselt demokratiseerunud ja osaliselt mitte. Ida-Euroopa demokratiseerumine toimus hiljem. Pärast esimest Maailmasõda lagunesid Vene impeerium, Saksa impeerium ja Austria-Ungari (tekkis Tsehhoslovakkia). Suurim demokratiseerumise laine oli esimese Maailmasõja järel. Demokraatseteks muutusid: Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Austria, Tsehhoslovakkia (Ungari jäi autoritaarseks). Osa seni Lääne tsivilisatsiooni kuulunud alasid anti õigeusu tsivilisatsiooni riikidele
mõttes, mis siis, et seal toimusid vabad valimised. Kui majandus areneb, tekib ka ühiskonnakiht, kelle huvides on demokraatiat hoida ja vältida riigi sekkumist oma tegemistesse, riik peab omakorda arvestama ettevõtjate huvidega, kuna nad on mõjukad, lastes neil tegutseda. Uuringute järgi on püsijma jäänud demokraatiaga riikide SKT elaniku kohta olnud vähemalt 6000 USA dollarit. Umbes sama suurusjärk kehtib ka Ida- ja Kesk-Euroopa 1980. aastate lõpus demokratiseerunud riikide kohta, sh Eesti, Poola, Ungari, Tshehhi. Vaesemad riigid nagu Albaania, Moldova ja Rumeenia seevastu nii hästi demokraatiat kindlustanud pole. Zakaria arvates ei too riigile ühtlast rikkust ja demokraatiat maa- ja loodusvarade rohkus. See on kergelt tulnud raha, millega on küll üles ehitatud pealtnäha ultramoderrnne keskkond, kuid ühiskond on endiselt vähearenenud (kirjaoskjamatus, inimeste suutmatus töötada kaasaja tingimustes, kuna riik ei suuda pakkuda vastavat haridust)
sotsialistlike liikumiste väljakujunemist hakkasid liberaalid nõustuma sellega, et kodanikkonna mõiste laieneb kõikidele täiskasvanud meessoost isikutele. Ning omakorda, pärast feministide ja kolonialismivastaste liikumiste hoogustumist ja vaidlusi hakkasid liberaalid tunnistama, et kodanikkonna peaksid moodustama kõik täiskasvanud elanikud sõltumata soolisest või rassilisest kuuluvusest. Enamik nüüdisaegsetest lääne poliitilistest süsteemidest on seetõttu demokratiseerunud liberaalsed ühiskonnad. Liberaalne demokraatia on – formaalselt sõnastatuna – enamuse võimu põhimõttel rajanev representatiivvõimu süsteem, milles mõned indiviidiõigused on sellele vaatamata kaitstud riigi sekkumise eest ning neid ei saa piirata isegi valijaskonna enamus. Tavaarusaam demokraatiast – miks ja mille poolest ta erineb aristokraatiast, monarhiast, oligarhiast, despotismist või totalitaarsusest – on seotud doktriiniga suveräänsest rahvast, kes
annaabi.ee 
