ja poliitilisi õigusi. Sellega algas autoritaarne ajastu Eesti iseseisvuse lühikeses ajaloos. Demokraatia kitsendamist põhjendas Konstantin Päts riikliku vajadusega, sest rahvas olevat haige. Valitsevale korrale opositsiooniliste jõudude spekter oli lai ja ulatus kommunistidest vapsideni. Eriti ebapopulaarne oli vaikiv ajastu haritlaste seas. Suurem osa rahvast leppis kõva käe poliitikaga, kuna demokraatiakogemus oli üürike, poliitiline kultuur ebapiisav, inimesed "lehmakauplemisest" tüdinud. Veebruaris 1936 toimunud referendumil kiideti heaks moodustada kahekojaline Rahvuskogu uue põhiseaduse väljatöötamiseks. 1937 sai kolmas Eesti Vabariigi põhiseadus valmis ja Konstantin Päts valiti selle järgi 21. aprill 1938 ainsa kandidaadina vabariigi esimeseks presidendiks. Riigikogu valimiste korraldamine ja opositsioonitegelaste pääsemine parlamenti tähendas sammu demokraatia suunas
majandussurutis riiki kõvasti pitsitas. 1932. aastal oli töötuid juba 32 tuhat. Levisid üldine rahulolematus ning parempoolsete nõudmised muutmaks põhiseadust, mis vähendaks Riigikogu suuri volitusi ning tugevdaks täidesaatvat võimu. 1 Sellised meeleolud andsid juba aimu, et demokraatia võib ohus olla ning samal ajal polnud sellised tendentsid erilised – mitmel pool maailmas oli sama olukord, kus usuti vajavat täidesaatva võimu tugevnemist. Eestlaste demokraatiakogemus oli selleks ajaks olnud üsna üürike ning polnud veel nii juurdunud, et kriisiga ühiskonnas toime tulla. Majanduslikud raskused kujutavad demokraatlikule stabiilsusele kahtlemata ühte kõige üldisemat ohtu. Teisalt pakub majanduskriis just võimaluse demokraatia tugevdamiseks – mida kiiremini suudab riik sellest välja tulla, seda tugevamaks valitsev kord ka muutuks. 2 Tahes tahtmata olid need Eesti jaoks olulised ajad, mis pani riigi ühiskonnakorra proovile.
annaabi.ee 
