harakateks. Paremini ei käinud käsi ka sireenide linnu kehaga lauluneidudel, kes hiljem Odysseust ja tema kaaslasi nii ägedalt ründasid. Ka nemad väitsid, et laulavad muusadest paremini. Nad olid muusa Melpomene tütred, ent ometi jäid nad muusadele alla. Karistuseks upsakuse eest jäid nad tiibadest ilma. Poeet Thamyrise, kes samuti muusadele väljakutse esitas, jätsid nad ilma mälust seega oma toetusest ning seega luuletajavõimest; laulja Demodokose aga tegid nad pimedaks, nii, et temast sai veel parem luuletaja, sest pimedal on kergem mälule keskenduda. Sellepärast kujutasid kreeklased ka Homerost alati pimedana, mis näitab teda ühtlasi kirjaeelse ajastu luuletajana. Muusad armusid aeg-ajalt jumalatesse või surelikesse ning sünnitasid lapsi, kes olid kas eriti ilusad või suured kunstnikud. Nii oli Hyakinthos, kellesse Apollon tema erakordse ilu pärast armus, Kleio ja Pierose poeg
Aoid on kutseline laulik. Aoid laulab jumaliku sisenduse mõjul, ta pigem improviseerib, kui esitab juba valmis laule kindlakskujunenud tekstiga. To pole mitte üksnes laulik, vaid ka laulu looja. Eriti värvikalt kirjeldadakse pimeda aoidi Demodokose esinemist faiaakide juninga Alkinoose kojas pidulikul koosviibimisel. Rapsood rändlaulikud, kes esitasid neile tundmatu publiku ees enam-vähem fikseerunud tekste. Esimene rapsood jääb aega 6. saj e. m. a., Soloni ja türann Peisistratose aega, mil Ateenas hakati regulaarsel Homerose eeposeid ette kandma. Heksameeter daktüliline värss. Loojaks joonia aoidid. Kohustuslik eepilisele luulele. Daktülilises heksameetris on iga värsijala esimene
annaabi.ee 
