Vt ka stroof. kõnekujund vt troop. libisev riim vt riim. liitriim vt riim. luulegraafika vt piktograafiline luule. lõik proosastroof, tekstiosa taandreast taandreani. Lõigu moodustab rühm mõttelt tihedalt seotud lauseid. Lõik on proosateksti põhiühik. lõppriim vt riim. läkitus pöördumise vormis kirjutatud luuletus. Näiteks: Lydia Koidula (18431886) "Minu armsale taadile F. J. Wiedemannile 16. septembriks 1880"; Aleksander Puskini (17991837) "Delwigile". lüürika üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn jt. lüüriline kangelane luulemina; luuletuse minaisik. Minavormis kirjutatud luuletus on kunstiline üldistus, mille taga ei nähta tavaliselt konkreetset isikut ja asjaolusid.
lugulaul jutustav luuleteos, mõistet on kasutatud eepose, ballaadi ja poeemi tähenduses. luulegraafika vt piktograafiline luule. lõik proosastroof, tekstiosa taandreast taandreani. Lõigu moodustab rühm mõttelt tihedalt seotud lauseid. Lõik on proosateksti põhiühik. lõppriim vt riim. läkitus pöördumise vormis kirjutatud luuletus. Näiteks: Lydia Koidula (18431886) "Minu armsale taadile F. J. Wiedemannile 16. septembriks 1880"; Aleksander Puskini (17991837) "Delwigile". lühipoeem vt poeem. lühiromaan mahult jutustusega võrreldav, kuid muid romaani tunnuseid omav zanr. Lühiromaanis esitatakse vaid olulisi sündmusi, probleemi- ja inimesekäsitlus on põhjalik, on loobutud teisejärgulisest ainesest. Näiteks Enn Vetemaa (1936) "Monument". Vt ka romaan. lüroeepika kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule. Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan.