aastal talle abikaasa testamendi põhjal kuuluvast omandiõigusest poja Konstantini (1826- 1894) kasuks. Konstantinil poegi ei olnud, tema noorem tütar Helene abiellus Vääna omaniku vabahärra Peter Ernst von Stackelbergiga (1846- 1919). Riisipere läks seejärel Konstantini onupoja poja, kreisisaadik vabahärra Karl Otto von Stackelbergi (1861- 1916) kätte. Mõisateenijad olid meenutanud erinevaid episoode seoses tema ja ta abikaasa Adina, sündinud vabapreili von Dellingshauseniga (1870- 1925). Pärimus vahendab ka proua leina seoses esmasündinud tütre Anna Elisabethi (1891- 1902) surmaga. Mõis võõrandati 1919. aastal nende poja, vabahärra Karl Otto von Stackelbergi (snd 1894) käest. Aastail 1921- 1984 oli mõisas lastekodu. Hiljem jäi peahoone tühjaks kuni 1990. aastate lõpuni, misl see läks eraomandisse. Vana- Riisipere mõisasüda kingiti Eesti Vabadussõjas osalemise eest kolonel Oskar Raudverele, kes selle mõne aja pärast rendile andis.
sõpradel, kaasaarvatud abikaasa Constance, aktiivse abiga Jaan Poska taas ühiskondlikku ja avalikku ellu tagasi tõmmata. Seekord nõustus ta isegi Tallinna linnapeaks kandideerima ning 27. aprillil ta selleks valitigi. Järgnes energiline tegevus kiiresti kasvava linna ja selle elanike huvides. Kogu oma tegevuses tuli Poskal pidevalt piike murda kohaliku baltisaksa rüütlitega ja eriti nende peremehe E. Von Dellingshauseniga, veel rohkem aga tsaarivõimude esindajatega eesotsas kuberner I. Korostovetsiga. Maailmasõja puhkemisega tõusid päevakorrale hoopis uued probleemid. Palju vaeva tuli näha toiduainete ja kütuse hankimisega, veelgi enam aga nende kohaletoimetamisega. Siiski oli Tallinn toiduainetega suhteliselt hästi varustatud. Tuli hoolitseda sõjapõgenike ja nii või teisiti sõja hammasrataste vahele jäänud linnakodanike eest.
annaabi.ee 
