SISSEJUHATUS Riigikogu poolt 06 juunil 2001.a vastu võetud ja 01. septembril 2002.a jõustunud karistusseadustikuga loobutakse senisest nõukogude kriminaalõiguse neljaelemendilisest deliktistruktuurist. Kasutusele võetud finalistlik delikti struktuuri, mis on välja arendatud klassikalisest deliktistruktuurist. Finalistlik süüteo mõiste erineb põhimõtteliselt senisest, tuues Eesti karistusõigusesse uusi mõisteid ja andes neile ka uue sisu. Finalistliku deliktistruktuuri järgi on süütegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Teo karistatavuse tuvastamiseks on olemas kindel kontrollskeem. Materjalis antakse ülevaate deliktistruktuurist ja selle sisu elementidest lähtuvalt õigusteoreetilistest käsitlustest ja seotakse selle praktilise kaasusnäitega
toimepanemise tagajärjel raskelt kannatada saanud. 2) kuriteo kui minevikusündmuse asjaolude selgitamine; Mis tahes riigipoolset karistusõiguslikku reageeringut ei saa loogiliselt olla enne, kui on alust rääkida kuriteo toimepanemisest.Kuriteo toimepandusest rääkimine saab toimuda teatud kindlat skeemi kasutades KarS-ist lähtuvat ja karistusõiguse teoorias edasiarendatud deliktistruktuuri kasutades. Deliktistruktuurist lähtuv kuriteost rääkimine: Kuriteotoimepanemise kahtluse korral tuleb kriminaalmenetluse raames esimeses järjekorras selgitada deliktistruktuuri I astmega (süüteokoosseis) hõlmatavat alles süüteokoosseisu täidetuse tuvastamisel analüüsida õigusvastasuse ning süüga seonduvat. Nt kui kriminaalmenetluse mingil etapil ilmneb, et puuduvad kuriteo tunnused (kriminaalmenetluse alus), st ilmneb lünk deliktistruktuuris,
annaabi.ee 
