Töötaja võib otsustada ja tegutseda iseseisvalt, nad jagavad juhiga koos vastutust teatud ülesannete raames. Kui midagi valesti läheb vastutab juht. Delegeerimise osavus seisneb oskuses delegeerida selliselt, et asjad saaksid tehtud võimalikult hästi ja ebaõnnestumise võimalus oleks kaduvväike Delegeerimise eesmärgiks on, et töö saab hästi tehtud kellegi teise poolt. Delegeeritavate ülesannete hulka kuulub ka otsustamine ja uuel informatsioonil põhinevate muudatuste tegemine. Delegeerimisega antakse töötajale õigus reageerida situatsioonidele otsimata kinnitust ülemuse käest . Et töö saaks hästi tehtud, tuleb kõige pealt veenduda, et: Töötaja teab, mida sa tahad Neil on volitused seda teha Nad teavad kuidas seda teha. Kõige aluseks on kohane kommunikatsioon. Delegeerimine on võimalik ainult siis kui töötajatel on juurdepääs vajalikule
mitte president, teda vallandada (D. V. Edwards, 1998, p. 466). Arvestades asepresidendi üsna väheolulisi ametikohustusi, ei taha paljud tegusad inimesed sellesse ametisse saada ning leiavad, et see oleks nende tööalase potentsiaali raiskamine. Näiteks keeldus D. Webster 1848. aastal asepresidendi kohast, öeldes, et ta ei soovi, et ta maetaks maha enne, kui ta päriselt surnud on. (Wilson, 1992, p. 355) Samas on aegamisi hakanud presidendid oma asemikele delegeeritavate kohustuste hulka ka suurendama ning väga positiivseks näiteks presidendi ja asepresidendi efektiivsest koostööst on nt Bill Clinton ja Al Gore. Nimelt määras Clinton Gore'i oma kabineti töörühma juhiks ning andis talle poliitika kujundamises märksa suurema vastutuse, kui oli olnud varasematel asepresidentidel (Gitelson jt, 1996, lk. 249; D. V. Edwards, 1998, p. 467) Rääkides viisidest, kuidas asepresidendist saab president, võib välja tuua kaks varianti
annaabi.ee 
