Tärklise põhiomadus on hüdrolüüs (reageerib veega), mille kii-rendamiseks kasutatakse katalüsaatorina väävelhapet. Tärklis hüdrolüüsub (laguneb) ka inimorganismis fermentide (ensüümide) toimel glükoosiks, mida organism suudab omastada. Hüdrolüüsi vaheproduktideks on dekstriinid. • Tärklise hüdrolüüs algab ahela otstest, sest hargnemiskohti ühendavad keemilised sidemed on vastupidavamad. Osaliselt hüdrolüüsunud tärklis moodustab dekstriinide segu. Et dekstriinide vesilahused nakkuvad hästi, sobivad nad liimide valmistamiseks. Dekstriinid on tähtsad ka pagaritoodete seisukohast. • Looduses on tärklis peamiselt taimede varuaine, kogunedes seemnetesse, mugulatesse (kartulis 20-24%, teraviljas 70%, riisis üle 80%). Tooretes puu- ja aedviljades on tärklist esialgu rohkem, viljade küpsemisel muutub osa sellest suhkruks. • Tärklise lõplik lagunemine glükoosiks on taimede abinõu kaitsmaks end külmumise eest
Taim talletab tärklisevarud kas viljadesse, seemnetesse, mugulatesse või juurtesse, harva isegi tüvesse. Toorestes puu- ja aedviljades on tärklist esialgu rohkem, viljade küpsemisel muutub osa sellest suhkruteks (teraviljadega on vastupidi: nende valmides teriste tärklisesisaldus suureneb). Tärklise hüdrolüüs algab ahela otstes, harunemiskohti ühendavad keemilised sidemed on vastupidavamad. Osaliselt hüdrolüüsunud tärklis moodustab dekstriinide segu. Et dekstriinide vesilahused nakkuvad hästi, siis sobivad need liimide valmistamiseks. Kuid dekstriinid on olulised ka söödava seisukohalt, näiteks pagaritoodete puhul. Küpseva toote pinnal on temperatuur kõrge, just seal algab tärklise lagunemine dekstriinideks ja teisteks ühenditeks, mis koosmõjus valkudega annavadki leivale-saiale ilusa pruunika kooriku, omapärase maitse ning lõhna. Küpsetise pealispinnast on suur hulk vett lendunud, seevastu sisus jagub seda piisavalt
Tärklis on hügroskoopne aine, kuid vees ei lahustu. Ta pundub vees ning soojendamisel moodustab tärkliseklistiiri. Peale selle, et tärklis moodustub -glükoosist, on teiseks suureks erinevuseks tselluloosiga võrreldes tärklise polümeerahelate hargnemine. Tärklise hüdrolüüsil moodustub glükoos. Ahelate hargnemiskohtade sidemed on püsivamad. Seepärast hüdrolüüsuvad ahelasidemed, eriti alates ahelate otstest, kiiremini. Lõplikult hüdrolüüsimata sega koosneb dekstriinidest. Dekstriinide molekulid on väiksemad ning võrreldes amülopektiini struktuuriga, meenutab dekstriini molekul kulunud luuakontsu. Dekstriini kasutati varem liimide valmistamiseks. Tärklis hüdrolüüsub samuti organismides. On erinevad ensüümid sirgete ja hargnenud ahelate lammutamiseks ja spetsiaalselt hargnemissidemete hüdrolüüsimiseks. Organismis on ka ensüümid tärklise ja teiste polüsahhariidide sünteesimiseks.
annaabi.ee 
