De Man on eriarvamusel: sünekdohh loob ambival. tsooni metafoori ja metonüümia vahel. De Mani arvates on ta lähemal metafoorile, sest metafoorne side on alati tugevam ja püsivam kui metonüümiline. (kärbeste sumin seondub suvega tugevamalt kui muusikapala. mis võib küll meenutada mingit suvehetke, kuid ei seostu tingimata suvega). Tekstisisesed ja välised seosed ei anna meile sünteesi. Toimub dialektika ilma sünteesita. Romaan on ühtlasi allegooriline jutustus omaenese dekonstruktsioonist. Ka teised autorid on tuvastanud teat vastuolu Prousti tekstis. G.Deleuze on väitnud, et tegu on fragmentaarse tekstiga, millele on omane võimas ühtsus. Genette väidab et tekst on püsiv ja seda vaatamata metafoori ja metonüümia riskantsele ringkäigule. De Man ütleb, et romaan lükkab oma poeetikaga ümber ettekujutuse oma tekstilisest sidususest. Kõik romaanis tähistab mitte seda, millest kirjutatakse. Mittekokkulangevus on sõna, mida võiks kasut lugemise iseloomustamiseks.
arenenud keskkonnaga. Park on tekkinud vana eravilla aia laiendamisel. Lähtepunktina on kasutatud vana aia taimestikku, kuid uues kujunduses veidi erineval moel ning see loob täiesti ebaselge stiililiste elementide kogumi. Kogu kujundikeel on meelega vastuoluline, rõhutatud on kontraste, mille tulemusena tervik kujutab endast eelmise planeeringu nihet. Kujundus ühendab piltilusa vana aia plaani ja vormid, mida on inspireerinud erinevate distsipliinide viimased mõttetrendid - dekonstruktsioonist fraktaalse geomeetriani. Traditsioonilise aia plaan on segi paisatud, sisse on toodud katkendlikkus, lõplikkuse puudumine, asümmeetria, kujunduses pillatakse üllatavaid elemente - skulptuure, puude või hiigelsuurte lillede kujulisi tänavalampe, valgeid sikk-sakk kiviääriseid. Kõik komponendid aitavad kaasa kujuteldava kaasaegse maastiku loomisele. Pariis kui parkide pealinn kinnitas ka 1980. a-tel oma ajaloolist rolli. 56 ha suurune Parc de la
annaabi.ee 
