Diploteenis on meioosi tulemuseks 4 erinevat kromatiidi. (Selles faasis homoloogid eralduvad veidi ja jäävad seotuks kiasmidega). Diploteenis võib meioos peatuda - kromosoomide osaline dekondenseerumine, valkude ja RNA tootmine. Inimesel toimub meioosi peatumine diploteenis 3-8 lootekuul ja kestab 12 50 aastat. Ootsüüt sünteesib varuaineid (valgud, RNA). Ootsüütides sel perioodil eriline kromosoomitüüp lambiharikromosoomid (funktsionaalne seisund). 15
DNA lahti keerduma. Nukleosoomi koostisesse kuuluvate histoonimolekulide aminoterminaalne ots (20-40 aminohapet) ulatub nukleosoomist välja. Selle koostises on palju Lys jääke, mis seostuvad DNA fosforhappejääkidega või naabernukleosoomidega. Kui teatud asendis paiknevad Lys jäägid atsetüleerida (liita äädikhappe jääk CH3COO-), siis kaob nende positiivne laeng ja sidemed DNA-ga ei saa moodustuda ja kromatiin ei kondenseeru. Seega kromatiini kondenseerumine ja dekondenseerumine on reguleeritud histoonide aminoterminaalse otsa Lys jääkide atsetüleerimise ja deatsetüleerimisega. Atsetüülumist viivad läbi histoonide atsetüüli transferaasid (HAT). Samasuguse toimega võivad olla Lys jääkide metüülumine ja Ser jääkide fosforüülumine. Lisaks on teada, et esinevad erinevad nn kromatiini remodelleerivad kompleksid, mis ATP hüdrolüüsi kasutades ajutiselt muudavad nukleosoomide struktuuri ja DNA seostub nõrgemalt.
Eriti tugevalt mõjub H1 lisamine. Aktiivselt transkribeeritavad geenid on nõrgalt seotud H1-ga või see puudub hoopis. Teatud piirkonnad kromosoomides (DNA ahelas) on nukleosoomi-vabad ning vastavad geeni regulaatorpiirkondadele. Kromatiini struktuuri muutused rakutsüklis. Kui rakk alustab mitootilist jagunemist, kondenseerub kromatiin ning individuaalsed kromosoomid muutuvad valgusmikroskoobis nähtavaks. Peale mitoosi lõppu kromatiin dekondeseerub uuesti. Kondenseerumine- dekondenseerumine on täpselt reguleeritud, kusjuures oluline on H1 pöörduv fosforüleerumine. Kromosoomide ehitus (tsentromeer, telomeerid, replikatsiooni alguspunkt). Selleks, et kromosoom saaks säiluda ühest raku jagunemisest teise, peab ta sisaldama järgmisi funktsionaalseid piirkondi: tsentromeer, kaks telomeeri, replikatsiooni alguspunktid Tsentromeer on kromosoomi unikaalne järjestuselement. Tsentromeeri ülesanne on hoida koos tütarkromatiide kuni mitoosi anafaasini (või
alla. Eriti tugevalt mõjub H1 lisamine. Aktiivselt transkribeeritavad geenid on nõrgalt seotud H1-ga või see puudub hoopis. Teatud piirkonnad kromosoomides (DNA ahelas) on nukleosoomi-vabad ning vastavad geeni regulaatorpiirkondadele. Kromatiini struktuuri muutused rakutsüklis. Kui rakk alustab mitootilist jagunemist, kondenseerub kromatiin ning individuaalsed kromosoomid muutuvad valgusmikroskoobis nähtavaks. Peale mitoosi lõppu kromatiin dekondeseerub uuesti. Kondenseerumine-dekondenseerumine on täpselt reguleeritud, kusjuures oluline on H1 pöörduv fosforüleerumine. Kromosoomide ehitus (tsentromeer, telomeerid, replikatsiooni alguspunkt). Selleks, et kromosoom saaks säiluda ühest raku jagunemisest teise, peab ta sisaldama järgmisi funktsionaalseid piirkondi: tsentromeer, kaks telomeeri, replikatsiooni alguspunktid Tsentromeer on kromosoomi unikaalne järjestuselement. Tsentromeeri ülesanne on hoida koos
annaabi.ee 
