Peeter Suure nimeline merekindlusvöönd põhjarannikul. Maailmasõja puhkedes rakendati Eesti majandus täielikult Vene sõjamasina teenistusse. Saksamaa plaanides - Augustis 1914 puhkes Esimene maailmasõda. Baltimaade tähtsus Vene impeeriumi sõjalis-strateegilise tugialana kasvas veelgi. Enne maailmasõda polnud suurriikidel kaugeleulatuvaid plaane Läänemere piirkonnas status quo radikaalseks muutmiseks. Sõja ajal tõusis Saksamaa idapoliitikas kesksele kohale nn dekompositsioonipoliitika, mille mõte seisnes selles, et eraldada Vene riigi läänepoolsed ääremaad ja muuta need Saksamaast sõltuvateks puhverriikideks. Nn Idapartei, kuhu kuulusid mõjukad sõjaväelased ja töösturid, ei lootnud saavutada võitu läänes ja pooldas seda, et Venemaa purustataks esimesena. Kindralfeldmarssal Paul von Hindenburgi meelest tuli Poola ja Baltimaad muuta Venemaa-vastase sõja tugialadeks. Baltisakslased tegid Saksamaal agarat kihutustööd, et Baltimaad annekteeritaks ja ühendataks
Kuni 1917 a Vene revolutsioonini olid baltisakslased üldjuhul kuulekad Vene keisrile. Sõja jätkudes hakati Sa-l üha rohkem tähelepanu pöörama Ve revolutsioonilistele liikumistele. Sa suhtumine Baltikumi muutus järsult 1914-15 aasta vahetusel (esimese sõjaaasta kampaania lõppedes), kuna sai selgeks, et lühiajalise võiduka sõja plaan on läbi kukkunud. Seetõttu tekkis Sa-l idee minna ida poole, lüüa puruks Venemaa ja tõrjuda ta koalitsioonist välja. Nii tekkis nn dekompositsioonipoliitika (Venemaa küljest tuleb lahti ühendada ja Sa külge ühendada Ve läänepoolsed alad). Mõjukaimaks seda poliitikat toetavaks jõuks kujunes Idapartei (Ostpartei), seal mitmed mõjukas tegelased, töösturid, pankurid. Idapartei jakkas 1915 a alguses üha kõvemini kõnelema sellest, et tulevane Sa piir peab kulgema mööda Narva jäge ja Peipsi järve. Balti kubermangud peavad minema Sa koosseisu. II taoline liikumine oli Suur-Saksa Ühing (Alldeutcher Verband)
annaabi.ee 
