ilma kirjandusteaduseta tõlgendada. Samas ei ole sümbolism ka tervikuna nii mõistetamatu et aimamisi lugeja teosest aru ei saaks. Ta on viimaste kümnendite küsimus (alates aastast 85 millal see sõna võeti kasutusele). Sellel ajal oli Pariis kultuuripealinnaks iseenesest muutunud. Selle sõna võttis kasutusele autor Jean Moreas kes oli rahvuselt kreeklane. Tema andis välja ajakirja ,,Sümbolist" ja nimetas ennast ja teisi dekadente sümbolistideks. Kui sajandi keskpaiga valdav nõue on teatav kiretus (seda nõudis ka Flaubert). See on autori teosest kadumise lõppfaas. Kõiketeadev autor kaob ära ning autor muutub pigem ennast peitvaks autoriks. Sümbolismile eelnes Baudelaire kes oli ühelt poolt estetist ja teiselt poolt naturalist. Ta ei estetiseerinud neid inetusi (nt ,,Raibe"). Ta ei üritanud leidaasjades ilu. Samas olid tal estetistlikud nõudmised, sest ta kasutas ilusa läbimõeldud vormikonseptsioone.
Anna näeb unes sama unenägu. Mees unenäos ütleb pr keeles, et peab taguma rauda. Oluline kujund on ka küünal. Küünal sümboliseerib inimese elu. Anna jälgib vahetult enne oma surma küünalt, mis kustub. Ta võtab seda märgina. Kui Anna on surnud, siis see motiiv läheb üle jutustaja kõnesse Anna eluküünal kustus. Tolstoi läheb poeetikas ajaga kaasa. 70ndatel hakkas tekkima tendents tingliku poeetika poole. Tolstoi ei olnud modernist, ta põlgas dekadente. Sellele vaatamata on tema poeetika uuemeelne. Tolstoi tunneb oma peategelastele kaasa. Tekib küsimus, miks selline moto. Ta tunneb kaasa ka Anna abikaasale Kareninile. Ta on oma käitumises alati väga kuiv, väljapeetud, külmavereline. Temas on väga palju ebameeldivat. 4. osa 5. peatükk Karenin ei suuda enam kannatada, kuna Anna kutsub juba armukese koju. Karenin ütleb välja, et ta annab Annale lahutuse tingimusel, et poeg jääb Kareninile. Anna armastab oma poega meeletult
annaabi.ee 
