ikooniga. Kuid ometi on meil põhjus, miks me arvame, et suits just inimest tähendab: teame, et keegi teine peale inimese lõket või korstnaga küttekollet kasutada ei oska, järelikult peab seal olema inimene. Keeles on palju indeksikaalseid nähtusi, näiteks võime inimese hääle ja häälduse põhjal ära arvata tema päritolu, kainuse või purjusoleku, vanuse, soo jms. Tavaliselt nimetatakse indeksiteks (keeleteadlased kasutavad tihti ka terminit deiktik) keeles aga siiski ühte teatud tüüpi sõnarühma, mille referent (ese või isik, millele sõna viitab) selgub alles kasutusolukorras. Kui leiate tänavalt sedeli, millele on kirjutatud: OLIN EILE SIIN JA TÕIN SULLE SELLE, siis me ei tea, kes oli kus ja millal, mille ta tõi ja kellele ta seda teatab. Indeksid ehk deiktikud jagatakse tüüpiliselt kolme rühma: A) indeksikaalsed ruumisõnad (eelkõige asesõnad see ja too, määrsõnad siin ja seal);
Semantilised sõnarühmad 1) sõnad, millel on ka ilma lausekontekstita piiritletud ja selge tähendus (nt isikunimed, liigimõisteid väljendavad sõnad nt jalgratas, maja, tool; 2) suhtelise tähendusega sõnad, mis sõltuvad teistest sõnadest ja vajavad neid oma tähenduste avamiseks, nt peal tema peal oli valus; kass istus diivani peal; eksida võib milleski, millegi vastu, millegi suhtes; aga ka kuhugi jne; 3) osutussõnad e deiktikud, nt seal ta seisab deiktik seob lausungi ja kõnehetke olukorra või keeleväljendi ja konteksti tähendus sõltub kasutussituatsioonist, saab mõistetavaks konteksti toel (kus? millal? kes?); 4) ilma leksikaalse tähenduseta sõnad need on foneetilis-ortograafilised sõnad, mis ei kanna omaette tähendust ja mida kasutatakse morfoloogiliste afiksite asemel. Verbiparadigmas on sellised nt abiverbid, substantiiviparadigmas nt artiklid. Neid sõnu nimetatakse sageli sünsemantilisteks e semantiliselt tühjadeks
annaabi.ee 
