Kirjandusteosed räägivad sellest: Stendhali ,,Punane ja must". Varajase kirjanduse aluseks on mitmed zanrid reisikirjad, laevade logiraamatud, päevikud, kirjad. Need ei ole fiktsioon, aga on proosa. Neid kirjutati ja loeti hästi palju 17.saj, sest said tuttavaks mitmed maad ja rahvad. Lugesid need, kes reisida ei saanud. Nt Daniel Defoe ,,Robinson Crusoe". Idee sellest saab Defoe tõestisündinud loost, meremehelt, kes elas üksikul saarel 4, 5 aastat. Defoed ei huvita see, kas tegelane jääb ellu v mitte. Ta näitab mooduseid, kuidas inimene saab üksi saarel toime tulla. Mida ta peab tegema,et jääda inimlikuks? Tegemist on mõtteeksperimendiga. Kui inimene on lahutatud oma harilikust keskkonnast, kas tal on võimalik ellu jääda? Defoe vastab jaatavalt. Võõrandumine üks põhivõte. Vaade üksikult saarelt või on see pilge nagu Swift, vaadatakse oma elu reaalsusi. Defoe oli ka poliitikasse segatud, istus vangis
Kirst näiteks, kus on talle vajalikud asjad. Oma teistes romaanides võib Defoe-d nimetada kelmiromaani jätkajaks. Daniel Defoe ja Robinson Crusoe , aga on nad nagu paarike. Sellest on saanud nagu lasteraamat, mida tihti lühendatakse. Ta on mahukas ja raske, sellepärast ongi teda lühendatud. See on niimoodi tehtud, et ta oleks ka õrnas eas loetav (6-7 klass). Ta on jäänud üldiselt ühe teose autoriks, kuigi on kirjutanud rohkem teoseid. Siiski seostatakse Defoed Cruseoga. Daniel Defoe ja Swift on ka lisaks üsna mahukas publitsist. Tegelikult on ta mahukas autor. Swift ja Defoe on mõlemad seotud poliitikaga. Defoe on oma tegevusega sattunud isegi vanglasse. Oli poliitiliselt seotud mitmete jõududega jne. Tema pärand on kuskil 300-400 nimetust. Suurelt jaolt moodustavad need publitsistika, aga esikojhal asuvad siiski ilukirjanduslikud teosed. Defoe ei ole siiski kirjutanud ainult Robinson Cruseo-t. Tema teistest teostest on kõige
annaabi.ee 
