oksüdeerub ja polümeriseerub). Kuivavaid õlisid(linaseemneõli) kasutatakse värnitsa ja õlivärvide valmistamiseks. Oliiviõli on mittekuivav õli. 7 RASVADE KASUTAMINE Rasvad on energiarikkad toitained. Nad on söest energiarikkamad ja on selle omaduse poolest lähedased bensiinile ja naftale. Energiaallikana on rasvad ja süsivesikud vastastikku asendatavad. Neid võib asendada ka valkudega, kuigi viimased on tunduvalt defitsiitsemad. Ensüümide mõjul hüdrolüüsub toidurasv organismiks rasvhapeteks ja propaantriooliks. Nendest ensüümitakse antud organismile iseloomulikku rasva. Osaliselt oksüdeeruvad rasvhapped a propaantriool süsinikdioksiidiks ja veeks ning neil reaktsioonidel vabanevat energiat kasutab organism oma elutegevusprotsessides. Varem kasutati rasvu ka seebi valmistamisel. Nüüd toodetakse seepi sünteetilistest rasvhapetest (parafiini oksüdatsioon)
Taimetoiteelemente võib jagada ka mittemineraalseteks (C, O ja H) ja mineraalseteks (N, P, K, Ca, Mg, S, Fe, Mn, Zn, Cu, B, Mo, Cl). Mittemineraalseid elemente kasutavad taimed peamiselt orgaanilise aine moodustamiseks. Nii näiteks on taimede kuivaine massis keskmiselt 45% süsinikku, 42% hapnikku ja 6,5% vesinikku. Mineraalseid toiteelemente vajavad taimed küll oluliselt vähem, kuid ilma nendeta ei ole võimalik orgaanilise aine süntees. Nad on kasvupinnases ka defitsiitsemad ja neid tuleb tavaliselt väetistega juurde anda. Väetamise seisukohalt peetakse lämmastikku, fosforit ja kaaliumi esmajärgulisteks makroelementideks ehk põhitoiteelementideks. Kaltsiumi, magneesiumi ja väävlit aga peetakse teisejärgulisteks makroelementideks. Taimed ammutavad toiteelemente vaid teatud kindlatest keemilistest ühenditest nende kindlates olekutes; mitte kõiki vajalikke elemente ei võeta kasvupinnasest. Süsinikku ja hapnikku tarbitakse
annaabi.ee 
