võtteid kaasates. Kui ilmneb interferents, peab olema ka difraktsioon tõkete taha paindunud lainete interferents. Elektronlained avastatigi esmalt difraktsioonkatsetes. Sobivaiks, vajalikuks väikese võre konstandiga difraktsioonivõredeks osutusid kristallid, mida eelnevalt uuriti röntgnkiirtega. Elektronide difraktsioon avastati juhuslikult, tänu katse käigus juhtunud äpardusele (vaakumseadme leke). Katse, mis kinnitas ektronkiire laineiseloomu, tehti 1924.a C J Davissoni ja L H Germeri poolt nende röntgenstruktuurlaboris. Elektronkiir suunati kristallpreparaadile, mida eelnevalt oli vaadeldud röntgenkiirtes; elektrone kiirendav pinge valiti aga selline, et nende lainepikkus oleks võrdne varem kasutaturöntgenkiirte omaga. Piltide identsus pluss selle muutumine pinge muutmisel kinnitas lainehüpoteesi ja de Broglie valemi õigsust. Kaksikpilu katses vähendati elektronkimbu tihedust niivõrd, et elektronid läbisid
Neeldumisspektri saamiseks pannakse uuritav aine valgusallika ja spektraalriista sisenemispilu vahele. Ka neeldumisspektrid võivad olla pidevad või joonspektrid. Neeldumisspekter näitab ainest läbiläinud valguse intensiivsuse jaotust lainepikkuste järgi. 10.2.4. De Broglie lained Nagu teame, saab valguslaineid kirjeldada nii lainete kui osakeste abil. Kuid see omadus on ühine kõikidele osakestele ja lainetele. Ajaloos sai see väide esmakinnituse Davissoni ja Germari katsetset 1927.a. kui nad avastasid, et kiirete elektronide kimp tekitab kristallilisest ainest läbi minnes sarnase pildi 88 kui röntgenikiiredki. Viimast nähtust nimetatakse röntgenikiirte difraktsiooniks ja seda seletatakse röntgenkiirguse laineliste omadustega. Sellele avastusele annab seletuse L. de Broglie 1924.a.püstitatud hüpoteesi, mille
annaabi.ee 
