Arheoloogiline kultuur on tegelikkuses vaid tehniline abivahend, millest ei saa teha laiemaid üldistusi! Teatud aineline kultuur kuulus koos vastava vaimse kultuuriga ei pruugi seostuda teatud kindla inimgrupiga; tehnoloogiad võisid levida ka ilma migratsioonita kaubanduse, õppimise jm teel., ilma et sellega oleks kaasnenud ideede, uskumuste või keelte ülevõtmine. Edasine arheoloogiline areng on seostunud loodusteaduslike jm meetoditega. Radiosüsiniku meetod (14C) on enimkasutatud dateerimismeetod arheoloogias. Selle meetodi mõtles välja Willard Libby ning see põhineb radioaktiivsete isotoopide lagunemisel. Aluseks on võetud radioaktiivne süsinik. Süsinikku kasutavad enda ehitamiseks kõik elusorganismid ning kui organism sureb, siis nendes jäänustes hakkab see süsinik lagunema. Dendrokronoloogia on üks täpsemaid meetodeid ning see põhineb puude aastarõngastel. Selle mõtles välja Andrew Ellicott Douglass, ta töötas välja meetodi, kuidas aastarõngaste abil dateerida
avastatud puitehitise, sillutise vms küljest õhuke ketas, tehakse kindlaks puu kasvuringide iseloom ja hulk ning olemasolevate näidiste alusel määratakse kogu muistise suhteline vanus. Absoluutne dateering saadakse juhul, kui üks või mitu näidist õnnestub täpselt dateerida. See õnnestub juhul, kui on säilinud ka koorealuse kambiumikihi all olev viimane aastaring. Meetodi kasutamiseks on vajalik dendrokronoloogilise skaala loomine põhimõttel tänapäevast minevikku. Levinuim dateerimismeetod: radiosüsiniku e 14C meetod. Väljatöötajaks USA keemik Willard Libby 1949. a. Kosmilise kiirguse mõjul tekib radiosüsinik 14C, atmosfääris see laguneb süsinikdioksiidiks. Taimed imavad seda fotosünteesi kaudu ning teised elusolendid saavad seda süües taimi ning loomi, kellesse seda on juba ladestunud. Ladestumine lõppeb siis, kui taim või loom sureb. Pärast surma hakkab luudesse ladestunud radiosüsiniku hulk väga aeglaselt lagunema. Kogus väheneb poole võrra 5730 aastaga
annaabi.ee 
