Ajaarvamise vahetuse paiku tulid kasutusele rauast odaotsad, mille pikkus oli umbes 20cm. Tehes läbi keeruka arengu, jõudis tehnoloogia keerukuse tippu 11. sajandil. Siis oskasid sepad kokku sepistada damaskitud terast. On uuritud ja leitud, et isegi eesti sepad oskasid sellist tehnoloogiat kasutada. Tänu sellele tehnoloogiale said odaotsad erakordse tugevuse, elastsuse ja salapärase ilu. 12. sajandi teisel poolel odaotste valmistamise tehnoloogia lihtsustus. Järk-järgult loobuti damaskimisest ning kaunistustest, relva leht tehti paksem, rombilise ristlõikega. Raatvere kalmest on leitud mitu odaotsa, mille säilinud odavarrejuppide ümber oli spiraaliks keeratud pronkstraat. See leid lubab arvata, et oda külge võidi kinnitada ka mingi tähis või lipp. Lipp kui väeosa tähis ei olnud tundmatu ka Eestis. Arvukalt kasutati lahingutes kergeid heiteodasid. Nende pikkus oli umbes 20-25 cm, odaotsa roots oli sageli vindiliseks keeratud ning lõppes täisnurga all
Ajaarvamise vahetuse paiku tulid kasutusele rauast odaotsad, mille pikkus oli umbes 20cm. Tehes läbi keeruka arengu, jõudis tehnoloogia keerukuse tippu 11. sajandil. Siis oskasid sepad kokku sepistada damaskitud terast. On uuritud ja leitud, et isegi eesti sepad oskasid sellist tehnoloogiat kasutada. Tänu sellele tehnoloogiale said odaotsad erakordse tugevuse, elastsuse ja salapärase ilu. 12. sajandi teisel poolel odaotste valmistamise tehnoloogia lihtsustus. Järk-järgult loobuti damaskimisest ning kaunistustest, relva leht tehti paksem, rombilise ristlõikega. Raatvere kalmest on leitud mitu odaotsa, mille säilinud odavarrejuppide ümber oli spiraaliks keeratud pronkstraat. See leid lubab arvata, et oda külge võidi kinnitada ka mingi tähis või lipp. Lipp kui väeosa tähis ei olnud tundmatu ka Eestis. Esimeste relvade hulka kuuluvad ka vibu ja nool. Vibunööriks tarvitati loomasoolt, nooleotsaks - teravat kivikildu või konti. Selliseid relvi on leitud mitmelt poolt
annaabi.ee 
