1902. aastal abiellus ta Karl Hackeriga ning elas 1906. aastani Moskvas. 1924. aastal abiellus ta luuletaja Artur Adsoniga. Kuni emigreerumiseni Rootsi 1944. aastal oli Under vabakutseline kirjanik. Aastail 1945-1957 töötas ta Stockholmi Drottningholmi Teatrimuuseumis. Aastal 1902 abiellus Marie Under Carl Eduard Friedrich Hackeriga (1878-1948) ning noorpaar kolis Kutsinosse Moskva äärelinna. Neil oli 2 last - Dagmar (1902-1994) ja Hedda (1905-1988). Dagmari ristiisaks oli maalikunstnik Ants Laikmaa Marie Under suri 25.09.1980. aastal Stockholmis. Marie Under on avaldanud järgmised luulekogud: Sonetid (1917), Eelõitseng (1918), Sinine puri (1918), Verivalla (1920), Pärisosa (1923), Hääl varjust (1927), Rõõm ühest ilusast päevast (1928), Õnnevarjutus (1929), Lageda taeva all (1930), Kivi südamelt (1935), Mureliku suuga (1942), Sädemed tuhas (1954), Ääremail (1963). Ekstaas
poolest oli sarnane Petersoniga, kõndis jalgsi. Laikmaa tegi veel müstilisema reisi, polnud raha, et õppima minna, hakkas Tallinnast minema Düsseldorfi, vahepeal oli tööl, korjas raha, läks jälle edasi. Siis tema fantastiline jalgsirännak oli nõnda kuulsaks saanud, et leidis omale sponsori, kes maksis tema õpingud kinni. Sai tuttavaks Underiga, ja Underi teadmata sokutas tema Postimehesse Underi esimese eestikeelse luuletuse pealkirjaga ,,Kuidas juhtus?" Pani ka pseudonüümi Mutti. Dagmari isaks peetakse ka Laikmaad. Marie Under tuli teda Tallinnast matma, oli hästi lumine ja hästi külm, tuli läbi lume ja tuisu see 5km. Laikmaa tahtis, et oleks maetud oma koduaeda. Sinna viib üks selline veidikene rohtunud tee, seal sees on paekivinukid, Laikmaa ei lubanud seda silendada. Et tema pole elanud sellist siledat elu. Esimesi luuletusi ilmus Noor Eesti esimeses albumis ja ka hilisemates. Esimene loominguperiood on 1904-1919. Kõigepealt on häbelik, ehkki
annaabi.ee 
