See linateos tõstis zanri kunstilist taset, kinnitas Fordi reputatsiooni ühe parima vesternite rezisöörina ning tagas John Wayne´i tõusu tundmatust B-kategooria näitlajast A-kategooria staariks. Vesterneid tegi enamik Hollywooi juhtivaid rezisööre, k.a. Saksa päritolu Fritz Lang, kes lavastas filmid ,,Frank Jamesi tagasitulek" (The Return of Frank James, 1940), Western Union (1941) ja ,,Kurikuulus rantso" (Rancho Notorious, 1952), ning Ungari päritolu Michael Curtiz, kes lavastas ,,Dodge City" (1939), ,,Virginia City" (1940) ja ,,Santa Fe raja" (Santa Fe Trail, 1940), kõigi peaosas oli Errol Flynn. Selle rikkaliku koomeperioodi ajal tegi Ford ka oma hiilgava ratsaväetriloogia ,,Ford Apache" (1948), ,,Ta kandis kollast paela" (She Wore a Yellow Ribbon, 1949) ja ,,Rio Grande" (1950) romantilised nägemused Metsikust Läänest, kõigi peaosas John Wayne. Wayne oli peaosas ka Howard Hawski filmis ,,Punane jõgi"
olid Mary Pickford, Bessie Love jt. D. W. Griffithi melodraamad (nt Broken Blossoms 1919), märgistasid ajastu lõppu ja ka seeria Cesil B. DeMille´i perekomöödiaid testisid piire. Euroopalikku rafineeritust pakkus Erich von Stroheim, kes ehitas filmi ,,Narrid naised" jaoks Universali tagahoovi peaaegu terve Monte Carlo. Hollywoodis kanda kinnitanud stuudiod hakkasid üles ostma ka Euroopa andekaid rezissööre. Nende hulgas olid näiteks Ernst Lubitsch, Michael Curtiz, Mauritz Stiller ja Victor Sjöström. Samuti osteti üles andekaid näitlejaid. Näiteks üks esimesi oli Poola päritolu näitlejanna Pola Negri ja Saksamaalt tulnud Emil Jannings, kes oli esimene, kes võitis meesnäitleja Oscari kaks korda. Rootsi päritolu näitlejanna Greta Garbo tõi Hollywoodi Louis B. Mayer, kes tekitas tema ümber müstilise oreooli. Tema koostöö John Gilbertiga filmis ,,Flesh and the Devil" oli väga mõjuv ja seksuaalne, mida polnud Ameerika filmis varem nähtud
annaabi.ee 
