Punane hiid On hele hiid täht, mis on väikese või keskmise massiga (0.5 kuni 10 Päikese massi) asudes tähe evolutsiooni hilises staadiumis. On kollakas oranzi kuni punase värvusega, pinna temperatuur on madal 5000K ja vähem. Tuntuimad punased hiiud on Aldebaran (üks tähistaeva kirkamaid tähti, heleduselt 13. asub 65 valgusaasta kaugusel ja on paisunud 38 korda suuremaks kui Päike. Absoluutne heledus on 150 korda suurem kui Päikesel.), Arcturus, ja Gamma Crucis Kui tähte mass ületab 25% Päikese massist, siis vesiniku otsa korral tuumas hakkab tuum kahanema ning vesinik muutub tuuma ümbritsevas heeliumirikkas kestas heeliumiks, mistõttu täht hakkab paisuma ning jahtub. Sellist tähte kutsutakse alahiidtäheks ning selle heledus on ca konstantne, kuid pinnatemperatuur väheneb. Lõpuks muutub see täht punaseks hiiuks ning ta pinnatemperatuur jääb konstantseks, kuid heledus ja raadius suurenevad drastiliselt. Sinine hiid
Tegelikult võivad samasse tähtkujusse kuuluvad tähed asuda teineteisest väga-väga kaugel – me näeme neid lähestikku vaid seetõttu, et nendelt lähtuv valgus tuleb meieni samast suunast. Mõned erilised tähtkujud: Kentauri tähtkuju (Centaurus) – siin asub Päikesele kõige lähem (4 ly) täht α- Kentauris Suur peni (Canis Majoris) – siin asub taevavõlvi kõige heledam täht (Päikese järel) Sirius Lõunarist (Crucis) – tähtkuju, milles asuva tähtede Acrux (Alfa Crucis) ja Gacrux (Gamma Crucis) järgi määratakse lõunasuunda, on nähtav ainult lõunapoolkeral. 5.3. TAEVAKAARDID Taevakaart ehk astronoomiline kaart on kaart, mis kujutab tähtede paiknemist taevas Maalt vaadates. Kõige levinumad on sfäärilise taevaskera kujutused tasapinnal kahe ringina (põhja- ja lõunapoolkera), kuid tarvitatakse ka teistsuguseid projektsioone. 19
Manzoni mälestuseks). Cecilianism. (Termin lähtub muusikute kaitsepühakust Püha Ceciliast.) C. on katoliku kirikumuusika uuendusliikumine 19. sajandil, mis lähtub Palestrinast ja gregooriuse koraalist. Selle liikumisega oli seotud Liszt, kuigi ametlikes kirikuringkondades ta püüdlusi eriti ei tunnistatud: Liszti kromaatilise harmooniaga, julgete modulatsioonidega modernne muusika oli liiga radikaalne. Siin võiksite meenutada kuulamiskavast teost Via crucis, aitan mõningate märksõnadega: kunstireligioon, Palestrina, Bach (!), harmooniakäsitlus, lihtsuse ja lakoonilisuse taotlus.... Veel üldistusi ja näiteid. Oleme rõhutanud, et 19. sajandil muutus kontserdisaal omamoodi pühapaigaks (kunstireligioon, absoluutse muusika idee, sümfoonia), samas hakati kirikus korraldama kontserte sissepääsu eest (üks varasemaid 1839 Lübeckis), ja seal esitati ühel kontserdil
annaabi.ee 
