Allegretto ning Molto allergo. Kontsert oli kahes pooles, esimeses pooles esitati kaks teost: ,,Lighthouse´´ ja klaverikontsert nr 27 B-duur KV 595 , teises pooles esitati üks teos sümfoonia nr 41 C-duur. Kontserdil oli palju rahvast ning seekord oli kuidagi imelikult palju turiste, eriti soomlasi. Samuti nägin kontserdil ka klassiõdesid, keda vaheajal tervitamas käisin. Kontserdi alustasid keelpillid. Esimene teos algas hiilivalt, pianos. Sellele järgnes cresendo, mis lõppes lühikese generaalpausiga, kuid ma kuulsin, et kõik pillid ei võtnud poognaid üheaegselt ära. Seejärel alustati uuesti pianost kuni lõpuks jõuti teemani, kus ma tundsin end kui lendavat. Siis tulid mõnusad sünkoobid ning oli kuulda tsello mahlaseid hääli. Vahepeal oli minu jaoks päris veidrad kooskõlad, millele järgnesid glissandod. Seejärel tuli viiulite soolo, mida saatsid tsellode lühikesed poognatõmbed. Kohati tundus nagu ma oleksin mingis
Viinis oli laulumäng tol ajal tohutult populaarne. Laulumängudel oli kindel temaatika: võitlus hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahel. "Võidab inimene, kes ei võta õnne mitte kingitusena, vaid saab selle tänu raskustele võitmisele ja tööga. Valisin selle oma lemmikteoseks eelkõige seepärast, et see on kuulus ja olen seda varem kuulnud. Meeloodia on laulev ning väga vahelduva rütmiga. Kuna autori soov oli edasi anda hea ja kurja vahelist võitlust on dünaamika kord on cresendo ning siis jälle decrescendo. Just dünaamika toob välja selles teoses hea ja kurja.
annaabi.ee 
