viimaseid võib kohata oktoobri kuuni. Kolmas põlvkond on ainult osaline ja vähearvukas. Röövikud on leherohelised. Nad toituvad ristõielistel (jürilillel, sinepil, hanerohul, kuukressil), sealhulgas ka aedviljadel (kapsas, kaalikas, naeris). Nukud talvituvad. Täiskasvanud liblikad imevad nektarit erinevatelt õistaimedelt (korvõielised, ristõielised). (Viidalepp, Remm 1996: 203) Naeriliblikas kurerehal 02.08.2012 2.9. Põualiblikas (Aporia crataegi) Põualiblikas on Euraasia metsavööndi liik. Euroopas on ta laialt levinud, välja arvatud Skandinaavia põhjaosa ja Briti saared. Eestis kohatav puisniitudel ja lehtmetsaservadel, arvukamalt Lääne-Eestis. Minu kodukandis levinud metsateede servadel ja avamaastikul. Vähearvukas. Põualiblikas on oma valgete poolläbipaistvate tiibadega sugukonna üldtüübile vastav. Tiibade siruulatus on 5,2-6,5 cm. Tumedad laigud tiibadel puuduvad. Tiivasooned on musta värvi
Päevaliblikad. Mitu sugukonda päevase eluviisiga liblikaid. Päevaliblikatel on enamasti laiad värvikirevad tiivad ja tipust jämenevad tundlad. Mõned näited: pääsusaba Papilio machaon on Eesti suurim päevaliblikas, ohakaliblikas Vanessa cardui ja admiral Vanessa atlanta on rändliblikad, kes meil talvituda ei suuda. Mustlaik-apollo Parnassius amnemosyne on NATURA 2000 kaitsealune liik. Tavalised on veel suur kapsaliblikas Pieris brassicae , põualiblikas Aporia crataegi, koiduliblikas Anthocaris cardamines, lapsuliblikas Gonepteryx rhamni jne. Päevaliblikaid on Eestis veidi üle 100 liigi. Hämarikuliblikad. Tegutsevad hämaras või öösel pimedas. Tundlad on mitmesuguse kujuga kuid ei ole tipus jämenevad. Eestis ligi tuhat liiki paljude sugukondadega. Sugukond surulased Sphingidae. Suurim suru Eestis on sirelisuru Sphinx ligustri. Sugukond karuslased Arctidae. Neile on iseloomulikud väga karvased röövikud. Rahva
annaabi.ee 
