mõjutada. Ka riigikaitse lasus üha enam Rooma liitlaste õlgadel, kellel puudus igasugune õigus langetada otsuseid selle üle, millal, kus ja kelle vastu sõdida. Vallutussõjad tõid kaasa Rooma ja Itaalia ühiskonna suurema varandusliku kihistumise ja talupoegade laostumise, ja sõjaväe tavapärane komplekteerimine isikliku varustusega teenistusse tulevaist Rooma kodanikest ja Itaallia talupoegadest muutunus üha raskemaks. 133 – 122 eKr püüdsid Tiberius Cracchus ja Gaius Gracchus reformide teel peatada Itaalia talupoegade laostumist, vältimaks peamiselt talupoegadest koosneva Rooma sõjaväe arvukuse langust. Selleks püüdsid nad rikaste valdusse läinud maid vaeste kasuks ümber jagada. See tõi aga kaasa rikaste ja neid esindava senati enamuse ägeda vastuseisu ja esialgsest edust hoolimata jäid nende reformid suurel määral ellu viimata. Kumbki neist hukkus senati poolt provotseeritud veristes sisesegadustes.
Sellega seoses võeti sisuliselt patriitside viimane relv pleibeide vastu ära. Tulemus oli aga see, et ,,demokraatlik rahvavõim" vähenes veelgi ja tunduvalt suurenes kõrgetel positsioonidel olevate pleibeide võim. 287 133 ekr oligi ,,tugevate pleibeide" aeg. Selle perioodi ajal oli vanarooma vabariik ka sõjaliselt kõige aktiivsem/edukam, samas kodanike olukord muutus kehvemaks. Töötud olid tänavatel jms. Oli hea aeg populistliku liidri tõusuks. 133 121 ekr Tiberius ja Gaius Cracchus (vennad. Tribuunid (riigiamet). Soovitan iseseisvalt nende kohta lugeda) üritasid sisuliselt riiki ümber teha nii, et rahva populaarsel arvamusel oleks suurim võim. See ebaõnnestus neil, kuid rahvas oli aru saanud, kui nõrk senat tegelikult oli. Edasi tuli keeruline periood, kus põhiliselt olid võimukad erinevad väejuhid ja/või kõnemehed (sh rahvale meelepärased isikud). Mõned tähtsad nimed Gaius Marius, Lucius Cornelius Sulla, Lucius
annaabi.ee 
