Võimatu oli revolutsiooni paigal hoida. Kõik lootused pandi sellele, et Konvendis olid zirodiinid enamuses ning seega oli võimatu neid konstitutsioonilisel teel kukutada. 2. Juunil algas ülestõus Pariisis. Esialgu üritati mõju avaldada petitsioonidega, siis suunati Rahvuskaardi suurtükid. Osa zirodiine oli valmis ise loobuma saadiku volitustest, teised protesteerisid vägivalla vastu ja teatasid, et nad pigem surevad. Konvent lõpuks võttis vastu Couthoni poolt esitatud dekreedi 33 inimese ajutise arreteerimise kohta. Nende hulgas oli 22 zirodiinide liidrit, mõned ministrid ja kommuuni tegevust uurinud komitee liikmed. Parempoolne osa oli nördinud. Ülestõus tõi võimule jakobiinid, aga seda võimu tuli jagada rahvaga. Kasutatud kirjandus: ,,Suur Prantsuse Revolutsioon" Helmut Piirimäe ,,Inimene, Ühiskond, Kultuur III" Helmut Piirimäe ,,Inimene, Ühiskond, Kultuur III" Mati Laur, Tõnu Tannberg
kunagi ei rakendata. Samas oli see oma aja kohta kõige demokraatlikum. Selles alandati valimisiga 21 eluaastani. Kaotati varanduslik tsensus, selle asemele tuli 6 kuu paikustsensus. Põhiseadusesse tuuakse rahvahääletus ja kaotatakse võimude lahusus. 1793. a. 13.07. Charlotte Corday tapab Marat. See vallandab terrori. 1793. a. 27.07. Rahvapäästekomitee etteotsa saab Robespierre. Erakorralised volitused, triumviraat (Robespierre,Couthoni ja Saint-Just), mis vallandab terrori. See terror kestab kuni juulini 1794. Hukatakse selle alusel, et inimene on ,,kahtlane". 1793. a. oktoober laialdase terrori käigus hukatakse ka Marie Antoinette. Kokku hukatakse ligi 40 000- 50 000 inimest. 28% neist olid talupojad, 30% käsitöölised, 11% väikekaupmehed, 14% suurkodanlus ja kõrgharitlased, 7% vaimulikud ja 8% aadlikud. Kuna hukatute hulgas oli suur osa lihtrahvast,,tuleneb siit ütlus ,,revolutsioon sööb oma lapsed".