rütmi ja bluusi seadetega kaasaegses kontekstis, tema mäng oli alati otsene ja mängu kvaliteedil oli hiigelsuur mõju järgmise põlvkonna saksofini mängijatele. Davise mängu stiil näitas, et temas on nii hard-driving swing lauljat kui kui ka seda et ta saab suurepäraselt hakkama ka õrnade ballaadide laulmisega. Ta mängis swingi, bopi, hard bopi, Latin jazzi, and soul jazzi. Mõni tema salvestistest 1940. samuti pidada r'n'b alla kuuluvaks. Ta musitseeris sageli koos Cootie Williamsi, Lucky Millinderi, Andy Kirki, Louis Armstrongi, and Count Basieiga, ja tal oli ka oma bänd ning paljud salvestused tegi ta ise. See oli 1946 aastal, bändi nimi oli "Eddie Davis and His Beboppers", kuhu koosseisu kuulusid Fats Navarro, Al Haig, Huey Long, Gene Ramey and Denzil Best. Soul Jazz Soul jazz oli areng Heavi bopist ning, milles oli ka mõjutusi bluusist, gospelst ja r'n'b-st . Olulised
Kuna Ellington töötas klubis nõuti talt palju varieteemuusikat ja muusikalisi illustratsioone kabareenumbritele. Seoses sellega pani Duke Ellington juba algusest peale suurt rõhku omapärastele, väljendusrikastele orkestrivärvidele ja püüdis oma kompositioonidele anda esalgu vahest küllaltki naiivsete vahenditega kontsertlikku karakterit. Sellest ajast on pärit paljud Ellingtoni orkestri nn. dzunglistiilis loodud palad, kus suurt osa mängisid Bubber Miley, Cootie Williamsi ja Sam Nanton soolod spetsiaalsete sordiinidega (plunger). Järgnesid kolmekümnendad aastad rahvusvahelise tunnustusega. 1932. aastal sõitis Duke Ellingtoni orkester oma esimesele Euroopa tuurile, mis oli väga edukas. Pidevalt loodi uusi heliplaate, mida vist ükski teine ansambel pole rohkem valmistanud. 1930ndatel lõi Ellington ühed oma kõige suuremad hitid, mille hulka kuulusid ,,Mood Indigo", ,,It Don't