sajandi linnamonstrumeid ning pandi ette rajada aedlinnasid, linnaparke elamublokkide vahele - nagu Bruno Taut tegi Berliinis 1920ndatel. Kõik see pidi hästi mõjuma nii töölisklassi tervisele kui ka moraalile, arvati. Ent Le Corbusier põlastas aedlinnade-entusiaste ja väitis, et aiatöö on töölistele ainult koormaks, see deformeerib keha ja tekitab reumatismi ja illusioone. samas pooldas ta looduse toomist linna. Tema lahendus oli hoopis suurejoonelisem: Kaasaegne Linn - La Ville Contemporaine (1922). Betoonist suurte akendega kõrghooned võimaldaksid puhast õhku ja päikest kõigile. Nad mahutaksid ka tohutult rohkem rahvast kui konventsionaalsed linnamajad. Seetõttu jääks vabaks palju maad ja majad võiksid asuda hõredalt kaunil parkmaastikul või isegi keset põlde ja karjamaid. Kuna majad on ehitatud sammastele, siis jääb ka nende all ruum vabaks. Majade katused on lamedad ja sinna on rajatud aiad. Seal asuvad solaariumid, basseinid, spordiplatsid...
olid esimesed kes proovisid kasutada kubismi ruumikontseptsiooni arendamaks arhitektuuri ja linnaplaneerimist, mis sobiks funktsionaalse tsoneerimise ja antiruumi ideedega • Linnaplaneerimislike otsuste tegemiseks peeti piisavalt pädevaks vaid spetsialisti (peamiselt arhitekti). • Modernismi algusperioodil jätkus nn. maestro planeerimise traditsioon linnaehituses. • Le Corbusier pakkus välja geomeetrilised ideaallinnad La Ville contemporaine (1922), Plan Voisin (1925) ja La Ville radieuse (1933), mis olid täis ehituskunsti progressi propageerivaid pilvelõhkujaid. La Ville radieuse oli näiteks jaotatud kvartaliteks rasketööstuse, ladude, tehaste, haljastuse, elamute, hotellide, saatkondade, raudtee ja lennujaama ning ärikeskuste ja valitsusasutuste paiknemise järgi, kusjuures erinevad funktsioonid linnas paigutati kui vaiba mustri triibud üksteise kõrvale.
annaabi.ee 
