Õpetaja ametis avaneb ta tegelik talent. Tutvustas ennast ka helilooja ning võimeka ja nõudliku dirigendina. Asutab koolis orkestri, mis saab tuntuks ka välismaal, peagi saab ta muusikalisi tellimusi üle Eur. Põhitöökohaks oli klooster, kus oli abtiks, päeval oli vaimulik, õhtul muusik. Läks tülli kirikuga, sest mungarüü all oli rõõmus inimene. Tüli süveneb. Kutsuti punapea mungaks. 1716 omistatakse talle Ospedale della Pieta Maestro de Concerti. Sellele vaatamata kõrvaldatakse koolitöölt. 1725 reisib Hollandise, sealt Viini, 1730 Bohemia, 1735 naaseb Vnts, jätkab koolis tööd kuid aastatega pole midagi muutunud. 1741 lahkub Viini, kohale jõudes haigestub järsult verisesse kõhutõppe, mis ta tapab. Maetakse samal päeval Viini linnavalitsuse rahadega. Ärasaatjaid oli vähe ja raha kulus vähe. Looming - kuna ta oli töökas, on ka looming mitmekesine ja arvukas, hõlmab pea kõiki tolleaegseid zanre ja enamasti ilmalik
päevast päeva. Et tal olid looduse poolt antud punased juuksed, kutsuti heliloojat "Punapea mungaks" üle terve Euroopa. See lisas omakorda vürtsi. Üha võimatumaks muutus muusika ja vaimuliku muusika koorlus. Ta lahkub kloostrist (ametlik). Selline asjade käik valmistas Vivaldile elulõpuni suuri ebameeldivusi. Nüüd pühendab ta ainult muusikale, kuid kirikupoolsete repressioonide kartus jäi. 1716 omistab Ospedale della Pieta koolile Maestro de Concerti tiitli. Selleta vaatamata eemaldati ta uuesti koolitööst. Edasi viis tee kolmeks aastaks Mantuasse. Sealt edasi Veneetsiasse tagasi Ospedalesse, kus jätkas vanas koolis. Vahepealsed aastad, olid täidetud aktiivse kontsert tegevusega. 1725, reisis Hollandisse ja seejärel Viini. 1730 taas, Ospedale della Pietas, kus proovib viimast korda kätt. Siin oli aastatega palju muutunud, samas vaenulikkus tema suhtes veelgi süvenenud. Valitseb täielik lootusetus
teaduslikku uurimisse. Vokaalmuusika Pärast trento kirkukogu järgis roomakatolik kirkumuusika enamsti väga konservatiivselt peajoont ning 16. sajandi teisel poolel kinnistunud range polüfoo ideaal elas nn vana stiilina edasi ka barokiajastul. 1600. aasta paiku toimunud stiilimurranguga läks kirkumuusika ometi üllatavalt kiiresti kaasa. Kõrvuti esimese monoodilises stiilis laulukogumikuga ilmus 1602. aastal Lodovico Viadana kogumik ,,Cento concerti ecclesiastici", mis pani aluse solistilisele konsertmotetile basso continuo saatel. Virtuoosossete sooloosade ja instrumentaalpartiidega kiriklik konsertstiil levis algul küll peamisel õukonnakapellides, uues stiilis teoste hulk oli aga üllatavalt suur ja nende levik kiire. Kirikumuusika jõudis mõneks ajaks rõhutatult konservatiivselt positsioonilt muusikamoe etteotsa. See meeleolu aga muutus pole aga nii seletamatu, kui meenutada, et Trento krikukogu
annaabi.ee 
