Singula de nobis anni praedantur euntes aastad lähevad, võttes meilt ühe järel teise. Si vis amari, amato; si vis ab aliis adiuvari, aliis auxilium ferto kui tahad olla armastatud, armasta; kui tahad, et teised sind aitaksid, aita teisi. Si vis me flere, dolendum est primum ipsi tibi kui sa tahad, et mina nutaksin, pead ise kõigepealt valu tundma. Solamen miseris socios habuisse malorum õnnetule on lohutuseks omada õnnetuses kaaslasi. Solus cum sola, in loco remoto, non cogitabuntur orare "pater noster". mehe ja naise kohta, kes on kahekesi eraldatud kohas, ei arva keegi, et nad loevad issameiet. Suavis laborum est praeteritoeum memoria meeldiv on meenutada möödunud hädasid. 5 Sufficit ad id natura, quod poscit loodus annab küllaldaselt selleks, et rahuldada loomulikke vajadusi. Summum nec metuas diem, nec optes öra karda viimset päeva, kuid öra teda ka ihalda.
Kindel on aga, et Djali mind juba peaaegu sama palju armastab kui tedagi.» «Kes see Djali on?» «See on kits.» ülemdiakon pani käe lõua alla ja näis veidi mõttesse jäävat. Äkki pöördus ta järsult Gringoire'i poole: «Ja sa vannud, et sina pole teda puutunud?| «Keda?» küsis Gringoire. «Kas kitse?» «Ei, seda naist.» «Oma naist? Vannun, et ei.» «Kas te temaga tihti kahekesi olete?» «Igal õhtul vähemalt tunnikese.» Dom Claude kortsutas kulmu. «Ah! Solus cum sola non cogitabuntur orare Pater noster.» 13 «Vannun oma hingeõnnistuse juures, ma võiksin issa-meiet, «Ave Mariat» ja «Credo in Deum patrem omnipontemit» 14 248 lugeda, ilma et ta minule rohkem tähelepanu õõraks kui kana kirikule.» 13 Üksik mees üksiku naisega ei mõtle sellele, et issameiet luge a {lad. k.). 14 Usun jumala, kõige vägevama isa sisse (lad. k.). 1 4 4 «Vannu mulle oma ema üsa nimel,» kordas ülemdia-on vihaselt, «et sa seda olendit isegi sõrmeotsaga pole uudutanud!»
annaabi.ee 
