inimestele ja ümbrusele. Korrata harjutust seitsmel päeval. Kirjanik hakkas hoolega kella jälgima, millal 20 minutit täis tiksub. Nüüd tuligi välja esimene tarkusetera. " Aeg ei liigu alati sama kiirusega. See kui kiiresti ta edasi läheb, sõltub meist endist." Me kõik oleme seda tundnud: koolipingis, tööl või isegi siin neid ettekandeid kuulates. Tuntud tõsiasi, aga Coelho on selle väga ilusti kirja pannud. Taolisi mõtteteri on võimalik kogu raamatust leida. Mina pean Coelhot tänapäeva filosoofiks. Kui vanaaja filosoofid Sokrates ja Platon kirjutasid väga sügavalt ning keeruliselt, siis tänapäeva filosoof Coelho seletab asju lihtsamas ja pealiskaudsemas, meile niiöelda söödavas keeles. Mõned tarkused jäi veel mu peas kajama. Näiteks: 1. Ainus põhjus, miks üht trofeed taga ajada, on teada, mida sellega peale hakata. 2.Eesmärgi suunas liikudes on väga oluline pöörata tähelepanu teele. Just tee
peab inimene elus taluma kaotusi. Kaotus on ka lähedase inimese lahkumine siit ilmast, seda juhtub iga inimesega ning see viib teiste elu edasi, sest nii pidigi minema. Kaotused on normaalsed osad meie elust ning iga kaotus tähendab midagi. Iga kaotus avab inimesele uue võimaluse ukse ning iga kaotus toob inimese ellu uue inimese, seega kõik on pooleldi võit. Siinkohal tsiteeriksin brasiilia lüürikut ja romaanikirjanikku Paulo Coelhot: ,,Kaotusest me õpime, aga põgenemisega näitame ainult, et vaenlane on võitnud." Seega me peame võitlema, vastu astuma, kuid mitte selleks, et võita, vaid selleks, et õppida. Vastaksin ka Heinz Valkile, et see võidu päev ei saabu mitte ükskord tulevikus, vaid me võidame iga päev, lihtsalt me peame enda sisse vaatama ja mõtlema, mis asjad on kaotus ja võit meie endi jaoks.
Ja mitte ainult üks, vaid koguni kolm korda 1965., 1966. ja 1967. aastal. Rio de Janeiros dr. Eirase ravilas. Sinnasaatmise põhjus oli talle siiani mõistatuseks; kas oli ta vanemaid ta imelik käitumine segadusse ajanud ta oli juba poisikesena pooleldi häbelik, pooleldi ekstravertne olnud või oli põhjuseks ta soov ,,kunstnikuks" saada, mis kogu ülejäänud perekonna jaoks tähendas elu ühiskonna heidikuna ja kindlat surma vaesuses. Paulo Coelhot ja Veronikat ühendas asi, mida tasub üle korrata: ka tema oli pandud vaimuhaiglasse, ,,kust välja pääseda pole võimalik". Aga tema pääses. Ja viimasel korral dr. Eirase ravilast väljudes otsustas sinna mitte kunagi tagasi minna ja vandus kahte asja: a) ühel heal päeval ta kirjutab sellest; b) ta ei puuduta seda teemat avalikult enne, kui mõlemad vanemad on surnud ta ei tahtnud neile haiget teha, mõlemad olid end niigi aastaid ja aastaid selle teo eest süüdistanud.
annaabi.ee 
