Severus kuulutati oma sõdurite poolt keisriks peale Pertinax'i surma ja ta hõivas Rooma sisuliselt vastupanuta, sest Senat oli vahepeal Didiuse surma mõistnud. Severust toetas ka Britannia leegionite juht Clodius Albinus, ent tema vastu astus Süüria leegionite juht Pescennius Niger. Viimane sai aastal 194 kodusõjas Severusega lüüa ja tapeti. Kui Severus oma pojale aastal 195 Caesar'i tiitli andis, kuulutasid Britannia leegionid Clodius Albinus'e keisriks. Lugdunumi lahingus 19.02.197 Clodiuse väed purustati ja Severus jäi Rooma ainuvalitsejaks. 1 Aastal 197 korraldas Severus sõjaretke Edessasse, sundides sealset ja Armeenia valitsejat Roomale pantvange loovutama. Aastal 198 tegi ta uue sõjakäigu Pärsiasse ja rüüstas Ctesiphoni linna. Valitsejana toetus Severus sõjaväele, Senatiga olid suhted kehvad. Mitmed senaatorid hukati süüdistatuna korruptsioonis, mis aga tegi Severuse rahva seas populaarseks. Ta saatis vana
kolm tuhat meest. Seni kui tribuun varustas temale usaldatud kohorte, oli gladiaatorite armee kasvanud kuuesajalt tuhande kahesajani, kus peaaegu kõik olid hästi relvastatud. Spartacus püüdis oma sõjaväes seada sisse Rooma lahingurivi. Oma sõdurite keskel energiliselt nõutava range distsipliiniga oli Spartacus võitnud kogu ümbruse karjaste ja puuraiujate poolehoiu ja armastuse. Tänu sellele teadis Spartacus päev varem Clodiuse väe lähenemisest ja tema jõudude suurusest. Rünnak algas pärast keskpäeva gladiaatorite Vesuuvil viibimise kahekümnendeal päeval. Spartacus teadis, et ta ei saa kasutada samasid rünnaku meetodeid nagu ta oli teinud eelmisel lahingul. Clodius Glaber oli uurinud ümbruskonda ning tema ja Messala Niger jäid laagrisse teineteisel pool mäenõlva, sulgedes mõlemad väljapääsud gladiaatorite pelgupaigast.
annaabi.ee 
